Silt: sündmused

Jumala armust ühtsuses kasvades

(vend Juhani meenutus EKEK 2024. aasta suvelaagrist)

Saaremaal asuv Pähklimäe on Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku rahvale eriline koht kus on alati ees ootamas vaikus ja rahu. Sestap läheme igal suvel sinna ikka ja jälle tagasi, et kiriku suvelaagris Jumalaga osaduses olla.

Sealne rahu on seda erilisem, et nii mandril kui eriti just sadamas on alati piisavat sagimist, sest Saaremaa on paljude eestlaste jaoks üks lemmiksihtkoht. Praamiliiklus toimib hästi, kummaski suunas liiklejatest puudust ei ole.

Lisaks sellele, et Kaido Kikkas on meil hea autojuht, on ta tõeline muusikakunn. Tänu tema vaheldusrikkale muusikavalikule koos kommentaaridega laabub meie sõit laagrisse ja tagasi mõnusas õhkkonnas, kusjuures tuleb tõdeda, et Kaido teadmised rokkmuusikast aastast aastasse aina täienevad.

Seekordne suvelaager toimus 1.-3. augustini ning enamus kahekümnest osalejast jõudis kohale reede õhtuks. Ees ootas hea suutäis toitu ja lõkkeplatsil lõõgastumise tund… või paar. See oli seda mõnusam, et laupäev tõotas kava poolest tulla tihe.

Seekordse laagri peateema oli Ühtsus. See teema on meie kiriku seisukohalt igati sobiv, sest mida rohkem õpib inimene tundma ühtsust isekeskis olles, seda enam kasvab kirik Jumala tahte kohaselt.

Avaloengu pidas meie preester, isa Thomas Eriste. Toetudes sõnadele Püha Apostel Pauluse kirjast efeslastele 4:4, et ühtsuses peitub jõud, mõtestas isa Thomas lahti erinevatele inimestele antud andide kasutamise, mille kaudu me üheskoos saame üles ehitatud ning seega liigume Kristusele aina lähemale.

Tänapäeval on inimese arusaam teenimisest seotud ennekõike raha teenimisega. Aga mitte tõelistele kristlastele! Tõelistele kirikulistele ei ole ka niisugust asja nagu “kirikus käimine”, sest me pidevalt elame kiriku olemuses me ümber ja me sees. Ja nii kaua, kui me oleme elavad hinged Jumala palge ees, senikaua näeme silmapiiril elavat liturgiat – see on Jumala teenimine selle sõna kõige ehtsamas mõttes. Mitte surnud liturgia, kus meie oleksime justkui surnud. Ei! Sest Jumala vaim elab ja toimib meie kõigi sees. Kristuse vaim otseses mõttes tõmbab meid oma embusse.

Sellele loengule järgnes vend Juhani ettekanne “Jumala rüüst”, mis keskendus sõjavarustusele, mida kasutame igapäevaelus. Tuginedes meie kiriku USA piiskopi Charles Jonesi samanimelise raamatule, sai välja toodud mitu olulist aspekti, mis puudutavad sõjavarustust. Selle varustuse, mida meie kasutame, on Jumal andnud kasutamiseks. See kuulub Jumalale ja tema ootab meilt koostööd endaga, kus me toetame tema tegevusele meie sees.

Jonesi korduv mõte on see, et meie vaimulik võitlus järgib Jumala eeskuju ja me käime Kristuse jälgedes, temaga koostööd tehes, mitte tegutsedes oma arusaamadest ja mõtteviisist lähtudes. Ka võitlustes me allume täielikult Jumala tahtele, sest tema on võidu meile ette valmistanud. Seda oli hea kinnitada ja edaspidi on hea selle järgi tegutseda.

Enne lõunat saime osa ühest toredast viktoriinist, mille koostas Juhan ja viis läbi Marek. Ligemale poolteist tundi kestnud võistlusel osales kolm meeskonda, kelle teadmised pandi kõvasti proovile. On hea teada, et ka selles formaadis on võimalik äratada inimeste huvi pühakirja vastu, mida ei saa keegi kunagi lõplikult ammendada.

Pärast lõunat oli suur rõõm kuulda Joosep Mattise ettekanne Teenimisest. See oli minu teada esimene kord, kus Joosep on sellises formaadis suvelaagris üles astunud. Väga palju erinevaid mõtteid sai esitatud ning tema enda veendumus Kristuse järgi käimise tähtsusest tuli selgelt esiplaanile.

Olgu kõigile kinnituseks öeldud, et seda mida teeme oma ligimesele, teeme ka Jumalale. See aga tähendab enda salgamist, oma risti kandmist nii headel kui ka halbadel aegadel.

Pean tunnistama, et see ettekanne liigutas mind, sest kui me näeme, kuidas noor inimene kasvab pidevalt Jumala tundmises ja teenimises, põhjustab see ainult rõõmu- ja tänutunnet. Joosep tutvustas ka Karismaatilise Episkopaalkiriku Euroopa piiskopkonna Teenimiskooli, mida juhatab Suurbritannia vaimulik, meilegi tuttav, varasemast ajast suvelaagrist osavõtja isa Dana Jackson.

Erinevad kursused, üles ehitatud päriselu oludele globaalses linnastumises, hakkavad tänapäeval järjest rohkem omavahel kattuma. Samas on meil olemas pühakiri, mille tundmine võiks olla konkreetselt suunatud vastavalt Kristuse läkitusele “minna maailma, kuulutades rõõmusõnumit ja ristides Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel”, mis on ja jääb meie usu nurgakiviks, millele toetume päevast päeva.

Kui õhtu oli kätte jõudnud, panid laagrilised südamed valmis ülistusõhtuks. Meie noortest koosnev meeskond valmistus selleks suure pühendumusega. Kuna nad olid alles Madridi konvendil panustanud noortetöösse, siis sellest kantuna võis aimata, et tuleb midagi sarnast ka sel õhtul. Tõsi see on, et südamed olid häälestatud kõige vastuvõtmiseks, mida Jumal tahtis inimestes teha. Hämmastav oli kogeda Jumala lähedalolu viisil, mis toob esile kõik selle, millest me olime päeva jooksul kuulnud. Aeg jäi seisma ja Jumal oli eriliselt kogetav. See oli tõsine südamete läbikatsumise aeg ja kes oli selleks valmis, see sai isiklikult puudutatud. Tänu olgu Jumalale!

Nagu kõik hommikud laagris, ärkasime ka järgmisel päeval justkui lokulaua löökide saatel, kuid tegemist oli siiski võitluskunsti meistri Kaku hommikutrenniga. Hommikupalvuse osadus peetud, saime teha seda tööd, mis kõige paremini toidab. Et laagrilised saaksid ülevaade Madridi konvendist, panime hommikueine järel toolid suurde ringi, et värskelt muljetada sellest neljapäevasest üritusest. Kõigil, kes olid kohal viibinud, oli midagi konkreetset ja positiivselt öelda ning tundub, et koosolemine vendade ja õdedega üle laia maailma sai kõrge hinnangu.

Oli aeg jälle südamed valmistada armulaualiturgia teenistuseks. Mind alati liigutab see protsessioonilaul, mille sõnad algavad järgmiselt; “Rõõmustan, kui kuulen öeldavat: mingem Issanda templisse. Ja nüüd meie jalad seisavad sinu väravais, Jeruusalemm!” Milline au ja aukartus peaks täitma me südamed, tulles tema trooni ette, tema ihust ja verest osa saades, teda tänuliku südametega teenides.

Isa Thomase jutlus keskendus päevakohaselt epistli lugemisele 1 Kor 10:1-5, millest näeme, et kõik, mida eluks vajame, on Kristus meile valmis pannud. Tema ise on algusest peale olnud kohal – oma rahvaga koos, et neid viia läbi mere, kus nad said ristitud, läbi kõrbe, et neis kasvatada ustavust ja kannatlikkust, kuni nad said vabaks Püha Vaimu väes.

Seda kõike saime meiegi kogeda selle aasta suvelaagris, kus kõik panid ühel või teisel viisil käed külge, et teenida Issandat. Olgu see kas või fotoaparaati klõpsates või särava lauluhääle helides, erinevate bändiliikmete kaasaelamises. Kes köögitoimkonnas, kes muusikat tehes, kes hea sõnaga kedagi toetades. Seda me laagri kõige viimasel ühisel üritusel – Agape söömaajal – võisime kogeda enne, kui üksteisest lahku läksime.

Jumal õnnistagu jätkuvalt meid kõiki, kelle igatsus on Issandat teenida tões ja vaimus!

Vend Juhani suvelaagrimuljed

Juba traditsiooniliselt avaldame peale laagrit meenutused vend Juhan Palm-Peipmani sulest.

***

Suveaeg on ristiinimese elus eriline aeg. See on aastaaeg, kus kõige enam toimuvad igasugused laagrid ja palverännakud. Lugematu arv kristllike üritusi leiavad aset tänu Eesti Kirikute Nõukogu lahkele toetusele. Ka Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik on sel aastal taaskord tänulik organisatsioonilise toetuse eest, mis võimaldab meie väikesele kogukonnale kasvada üheks Jumalariigi osaks siin Eestimaal.

Selle aastane laager toimus Saaremaal, Pähklimäel. Peale paari tunnikest autos veedetud aega on võimalik korraks jalgu sirutada praamil ja ilusa ilmaga nautida päikesest sinetavat merd enda ümber. Kuivastu sadamast edasi Muhu väina ületades on veel oma 60 km sõitmist, mille järel meie tee suund läheb vasakule ja lühikese aja möödudes jõuamegi Pähklimäe laagrikeskusesse.

Pärast traditsioonilist lipuheiskamist kõige noorema koguduseliikme poolt oli aeg asuda saali, kus algas Õhtupalvus. Istudes vaikselt igaüks oma mõtetega koos ei jää märkamata maja ümbritsev kaunis kiviaed, mis paistab silma tänu suurte möötmetega madalate akendele. Korraga tuleb meelde järgmine kirjakoht; “Tulles tema, elava kivi juurde…laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks”. 1 Peetruse 2;4-5. Jõuab kohale, et olen tõesti Saaremaal! Nüüd siis oma rahuliku olemisega juhtis koguduse akolüüt Andreas Kivi meid Jumalat teenima ja ülistusrühm Raili Lilleoru juhatusel meid Kõigekõrgemat kiitma. Oli ilus algus.

Pärast õhtusööki jagunesime erinevatesse rühmadesse arutlemaks laagri põhiteemal “Igapäevane kristlus”. Nelja laudkonna vahel tuline arutelu õhkkond kestis korraga veerand tundi, mille järel vahetati nii lauda kui ka teemat. Pärast läbikäidud teemasid toimus erinevate küsimuste kokkuvõte iga meeskonna juhi poolt. Väga head kokkuvõted kuulasime erinevatelt inimestelt. Eriti sooviksin siinkohal mainida Karin Proosat ja Aet Marliise Eristet. Tundus, et see oli igati kordaläinud õhtu. Mitmed inimesed kogunesid lõkkeplatsile, kus oldi kauemat aega ülistades ja palves olles ilusa hilisõhtu taeva all.

Uus hommik algas Hommikupalvusega taas Andrease ja kantor Riho Kinksaare juhtimisel, kes oli valinud päevakohased Psalme ja kauneid viise Pühakirja süvenemiseks. Pärast maitsvat hommikusööki olime valmis taas minna laagri teema juurde, millest seekord saime kuulda kaks loengut meie kohalikult preestrilt isa Thomas Eristelt ja külalispreestrilt isa Dana Jacksonilt Inglismaalt. Isa Thomas rõhutas kristliku elu juures täispöörde tegemist ka oma isiklikus elus ning Jumala armu ja abiga selle juurde ustavalt jäädes.

Isa Dana mõtiskles uskkonnast kui perest, toetudes UT mitmele kirjakohale, mis aitavad siduda meie isiklikku elu Jumala rahvaga, kellega me koos elame ja kasvame. Vend Juhan oli tänavu aasta valinud oma muusikaliseks teemaks “In C”, milles ta veidi lahti mõtestas helistiku valiku olulisust heliloomingus ning kõik nii tema poolt ette kantud kui ka helikandjalt kuuldud näited olid C-duuri helistikus. Enne lõunat koguneti väikese laulukaare alla, kus noored Eristed olid meile valmistanud põneva viktoriini. Piibli tundmine ja üldteadmiste harimine on alati laagri puhul väga teretulnud nähtus ning seda sai nautida ning end löögastavalt tunda ka Joosepi ja Aet Marliise meeldival juhtimisel. Pärast maitsvat lõunasööki oli kõigil vaba aega nautida Pähklimäe looduse ilu või arutleda laagri teema üle nii omavahel kui ka koos vaimulikega.

Õhtul toimus laagri esimene missa. Viirukilõhnade ja ülistuslaulude saatel tulime taas Jumala rahvana Tema altari ümber, et pühitseda Sõnas ja sakramendis Kristuse lõpetatud ristitööd meiegi elus ning saada uuendatud Püha Vaimu väes. Kes sellesse süveneb Jumala armu abiga, saabki uuendatud, et minna kõike maailma ja kuulutada head sõnumit Issanda väes.

Kolmas päev algas hommikupalvusega. Seejärel taas kehakinnitamine väga maitsva maisimannapudruga lisaks võileivale ja kohvile. Siinkohal ei saa mööda minna Regytast ja isa Thomasest, kes oli varustanud laagri Pärnu-Jaagupist toodud maitsvate toiduainetega. Köögitoimkonnas oli seekord üks kohalik perenaine Kuressaarest, kes oli igati abivalmis ja näitas üles suurt külalislahkust meie vastu. Suur tänu nii temale kui ka armsale Regytale!

Pärast hommikusööki kogunesime taas kord, et arutleda laagri teema üle, Seekord võtsid kohad sisse meie mõlemad preestrid kes asusid vastama mitmele küsimusele. Üks olulisimad küsimusi puudutas pihisakramenti ning seda teemat arendasid väga huvitavalt mõlemad vaimulikud. See teema jõudis nii kaugele, et Püha Vaim langes tugevasti ja inimesed kogesid väga sügavat hingelist puudutust ja meeleparandust. Ma julgen kinnitada, et keegi ei lahkunud, olemata puudutatud sellest koos oldud tunnist.

Seejärel oli ainuõige aeg asuda viimase Missa juurde ning Jumal oli meid valmistanud taas kuulama Tema häält läbi Sõna ja laulu koos kõikide muude üleloomuliku vahenditega kui Tema rahvas koguneb Tema ümber. Tahaksin siinkohal mainida Kaido Kikkast, keda esimest korda saime kuulda tema tuntud musikaalsuses soolokitarri mängimas, ning ka Aet Marliise Eristet, keda varem tundsin rohkem vioolamängijana kui kitarristina. Väga hea mängutaseme on saavutanud sel aastal Viljandi koolis õppiv Johannes Eriste ja Pärnu MKs bassikitarri õppiv Joosep Eriste ning tore oli ülistuses kuulda sellist harvanähtavat pilli nagu ukulele, mida mängis meile Raili Lilleorg. Jumal oli võimsalt meie keskel need kolm päeva. See oli kindlasti minu suveaja kõige meeldejäävam kogemus.

Kiirustades veidi lõuna söömisega seadsime sammud Kuivastu sadama poole, et õhtuks koju jõuda. Seekordsele kolmekümne ringis osalenud laagrirahvale jääb seegi laager järgnevateks kuudeks meelde. Tema armu ja abiga läheme edasi, et jääda ustavaks Tema juhtimisele.

Aamen.

Vend Juhani laagrimuljed 2015

Juhan kirjutas 20.07.15 niimoodi:

Eestimaa suveaeg annab meie maale uue hingamise. Paljudes kohtades toimuvad erinevad festivalid, andes tugeva suveaegse hõngu ja kohati muutes neid paiku tõmbekeskusteks. Juba kolmeteistkümnendat korda on pisike Lääne-Eesti asula nimega Uulu see paik, kuhu koguneb üks osa Jumala rahvast – Uulust on saanud selle rahva “kindel linn ja varjupaik”. Seal toimub EKEK suvelaager, kuhu seekordki saabus rahvast nii lähemalt kui kaugelt.

Esimese ettevõtmisena seati öömajad korda. Samaaegselt ka kirikuruum – nii sakraalsed esemed ja armulauariistad kui ka pillimeeste tehnika leidsid järgnevaks kolmeks päevaks oma õige asukoha.

Saabuval õhtutunnil koguneti esimeseks keldi palvuseks, mida juhtis isa Thomas Eriste. Seejärel võidi päikesepaistelisel õhtul vabas õhus laua ümber istuda ja keha kinnitada. Aga hilisõhtul meeli lahutavast ja naermapanevast said osa need, kes juhtusid kuulma Riho Kinksaare muljeid “Nõukogude pärandiga turistist”. Rihole oligi üldkava osa üheks ülesandeks rubriik „Riho riimib ja ruulib“. Seda tegi ta tõepoolest hästi!

Laupäeva varahommikul tegi tiiru ümber laagriplatsi noormees Joosep Mattis, kutsudes inimesi end liigutama Lisette juhtimisel. Selle seltskonna kõige energilisem osavõtja paistis sel hommikul olevat isa Thomas! Pärast hommikusööki algas selle päeva põhiloeng – isa Thomas rääkis liturgilisest jumalateenistusest ning tuletas palju meelde sellist, mis aitab kaasa meie kiriku traditsioonide elavdamiseks. Nõnda, et kõik meeled võiksid olla paremini kaasatud Jumala kiitmiseks ja Tema teenimiseks.

Ennelõunal toimus Riho juhatusel veel küllaltki intensiivne ettevalmistus õhtuseks vespriks. Lauldi psalme, antifone aga ka Taizé laule ning see kõik osutus olema tubliks panuseks õhtusel jumalateenistusel – vespril – mis seekord lõppes erandkorras, kuid sobival kombel Püha Armulauaga.

Kiriku kantor Riho Kinksaar on hakanud väga tähelepanelikult jälgima Inglismaal väljaantud Book of Common Prayer’it, mis on ka aluseks kõikidele EKEK jumalateenistuse vormidele. Riho tunnistab, et erinevaid variante on niivõrd palju, et võimalusi värskendada jumalateenistuse üldist ülesehitust on täiesti võimalik, sest üldtuntud Kiriku pärimused igal juhul omavad konkreetset kohta igas jumalateenistuses. Laupäevase päeva lõpetas vend Juhan mõtisklushetkega („Juhan jämmib ja järeldab“) vioola soolomuusikaga (heliloojad Rolla, Reger, J S Bach, Vichl ja Raid). Muusikapalad vaheldusid Uku Masingu luuletustega. See oli kõigile hea võimalus häälestada endid pühapäevahommikuseks Püha Armulaua liturgiaks.

Vaatamata ilmaennustusele oli pühapäevane päev rõõmus ja päikesepaisteline-vähemalt Uulus. Noored muusikud Johannes, Joosep Mattis ja Aet Marliise tõstsid oma kaunid hääled Jumala kiituseks ja protsetssiooni lauluks, mille sõnad tuletavad meelde, et Jumala rahvas liigub Siioni mäele ja Jeruusalemma linna, kus rõõmsalt kiidetakse oma ainsat Jumalat. Väga tore oli näha noori niivõrd haaratud oma tegevusega ning nende ansamblitunnetus oli tõesti märkimisväärne. Suur tänu nii neile kui ka meeskonna juhile Kaido Kikkasele, kelle tubli panus koguduse muusikategevuse üldpildis oli ja on alati väga tänuväärne. Isa Thomas oma jutluses mainis vajadust ikka ja taas tuua oma ande Jumalale, aga ka üksteise teenimiseks.

Kogu laagri jooksul andiski Jumal kõigile tunda, et sellest mis tundub koguduses pisku, sai seekord isegi paljuks. Jumal teeb imet ning kasvatab ja aitab igaühel leida oma koha Tema teenimise tarvis. Värskelt sündinud vokaalkvartett lõpetas seekordse missa ning rõõm oli tõdeda, et Jumal tuleb meiega kaasa uude algavasse hooaega ning ootame põnevusega kõike, mida Ta tahab täide viia läbi Tema Kiriku.

Suured tänud ka Regytale ja tema meeskonnale, kes niivõrd ustavalt teenivad selles osas, et rahvas saaks kolm korda päevas söönuks. Sellise pühendumisega tuntakse ära, et armastussöömaaeg ei jää kunagi Uulus tulemata.

Ootame Jumala tahte tundmist ja selle mõistmist ning täideviimist nende seas, kes kummardavad ja austavad Teda nii vaimus kui ka tões.

Muljeid suvelaagrist

Isand Jaan Rapp raporteerib….

Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku (omadele EKEK) järjekordne suvine laager on ajalooks saanud. Nagu juba tavaks kujunenud, toimus see ka tänavu Pärnumaal Uulus: vanas luteri kirikus ja selle ümber asuvas kämpingus.

Avapauk anti reedel, 29. juulil. Saabujaid võttis vastu mõnevõrra uje Lisette, kes aga kõik saabunud (kokku käis laagrist kolme päeva jooksul läbi 30 inimest) kindlakäeliselt edasi juhatas. Nagu ühele tõelisele laagrile paslik, avati laager piduliku lipuheiskamisega. Avasõnad ütles isa Thomas. Tema juhtimisel kulges ka samal õhtul toimunud laagri 1. missa.

Söögi eest hoolitses tõhus mees-naiskond eesotsas Regytaga, kelle olukord just kadestamist väärt polnud. Vahetult enne laagri algust oli nimelt toitlustaja teatanud, et eelistab toitlustada hoopis Valgamaal Käärikul toimuval üritusel viibijaid. Samas peab tõdema, et minu meelest pole veel kunagi varem laagris nii palju ja nii head süüa saanud: oli tunda, et see oli tehtud suure Armastusega.

Õhtune filmielamus «The Gods Must Be Crazy» pakkus hämmastavat segu sügavast elutarkusest ja elutervest huumorist. Homeerilist naeru jagus pikaks ajaks, mõtteainet veel kauemaks …

Laupäevase päeva tipphetkeks kujunes fotojaht. Taoline üritus toimus laagri ajaloos kolmandat korda. Kui varem on tulnud lavastada stseene Piiblist, siis sedapuhku teatas Kaido Kikkas alias Kakk, et mõned raamatud vajavad hädasti illustratsioone. Kolm võistkonda asuski nende nimel vaeva nägema.

Õhtusel kokkusaamisel oli igal osalejal üks hääl tulemuste hindamiseks. Võitis pildike “Kevadest”, kus kuri köster süüdimatut Joosep Tootsi udjada üritab – seda Raja Teele juuresolekul. Parima peosatäitja preemia läks Johannesele Saalomon Vesipruuli kehastamise eest. Parimaks kõrvalosatäitjaks aga kuulutati doktor Watsoni rollis olnud Emil – Andrease kotti, mida ta seejuures rekvisiidina kasutas, hüütaksegi nüüd teatud ringkondades Watsoni kotiks.

Nopenäpud said uusi meisterdamiskogemusi päikesepitsi ja käepaela-järjehoidja punumisel. Toimusid ka palvused ja missa.

Laagrile tõmmati joon alla pühapäeval. Tõdeti, et tuleval aastal loodetakse taas Uulus kokku saada.

(lisaks võib Kaku lühimuljed leida siit ning portsu Erle tehtud laagrifotosid siit)