Silt: muljed

Jumala armust ühtsuses kasvades

(vend Juhani meenutus EKEK 2024. aasta suvelaagrist)

Saaremaal asuv Pähklimäe on Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku rahvale eriline koht kus on alati ees ootamas vaikus ja rahu. Sestap läheme igal suvel sinna ikka ja jälle tagasi, et kiriku suvelaagris Jumalaga osaduses olla.

Sealne rahu on seda erilisem, et nii mandril kui eriti just sadamas on alati piisavat sagimist, sest Saaremaa on paljude eestlaste jaoks üks lemmiksihtkoht. Praamiliiklus toimib hästi, kummaski suunas liiklejatest puudust ei ole.

Lisaks sellele, et Kaido Kikkas on meil hea autojuht, on ta tõeline muusikakunn. Tänu tema vaheldusrikkale muusikavalikule koos kommentaaridega laabub meie sõit laagrisse ja tagasi mõnusas õhkkonnas, kusjuures tuleb tõdeda, et Kaido teadmised rokkmuusikast aastast aastasse aina täienevad.

Seekordne suvelaager toimus 1.-3. augustini ning enamus kahekümnest osalejast jõudis kohale reede õhtuks. Ees ootas hea suutäis toitu ja lõkkeplatsil lõõgastumise tund… või paar. See oli seda mõnusam, et laupäev tõotas kava poolest tulla tihe.

Seekordse laagri peateema oli Ühtsus. See teema on meie kiriku seisukohalt igati sobiv, sest mida rohkem õpib inimene tundma ühtsust isekeskis olles, seda enam kasvab kirik Jumala tahte kohaselt.

Avaloengu pidas meie preester, isa Thomas Eriste. Toetudes sõnadele Püha Apostel Pauluse kirjast efeslastele 4:4, et ühtsuses peitub jõud, mõtestas isa Thomas lahti erinevatele inimestele antud andide kasutamise, mille kaudu me üheskoos saame üles ehitatud ning seega liigume Kristusele aina lähemale.

Tänapäeval on inimese arusaam teenimisest seotud ennekõike raha teenimisega. Aga mitte tõelistele kristlastele! Tõelistele kirikulistele ei ole ka niisugust asja nagu “kirikus käimine”, sest me pidevalt elame kiriku olemuses me ümber ja me sees. Ja nii kaua, kui me oleme elavad hinged Jumala palge ees, senikaua näeme silmapiiril elavat liturgiat – see on Jumala teenimine selle sõna kõige ehtsamas mõttes. Mitte surnud liturgia, kus meie oleksime justkui surnud. Ei! Sest Jumala vaim elab ja toimib meie kõigi sees. Kristuse vaim otseses mõttes tõmbab meid oma embusse.

Sellele loengule järgnes vend Juhani ettekanne “Jumala rüüst”, mis keskendus sõjavarustusele, mida kasutame igapäevaelus. Tuginedes meie kiriku USA piiskopi Charles Jonesi samanimelise raamatule, sai välja toodud mitu olulist aspekti, mis puudutavad sõjavarustust. Selle varustuse, mida meie kasutame, on Jumal andnud kasutamiseks. See kuulub Jumalale ja tema ootab meilt koostööd endaga, kus me toetame tema tegevusele meie sees.

Jonesi korduv mõte on see, et meie vaimulik võitlus järgib Jumala eeskuju ja me käime Kristuse jälgedes, temaga koostööd tehes, mitte tegutsedes oma arusaamadest ja mõtteviisist lähtudes. Ka võitlustes me allume täielikult Jumala tahtele, sest tema on võidu meile ette valmistanud. Seda oli hea kinnitada ja edaspidi on hea selle järgi tegutseda.

Enne lõunat saime osa ühest toredast viktoriinist, mille koostas Juhan ja viis läbi Marek. Ligemale poolteist tundi kestnud võistlusel osales kolm meeskonda, kelle teadmised pandi kõvasti proovile. On hea teada, et ka selles formaadis on võimalik äratada inimeste huvi pühakirja vastu, mida ei saa keegi kunagi lõplikult ammendada.

Pärast lõunat oli suur rõõm kuulda Joosep Mattise ettekanne Teenimisest. See oli minu teada esimene kord, kus Joosep on sellises formaadis suvelaagris üles astunud. Väga palju erinevaid mõtteid sai esitatud ning tema enda veendumus Kristuse järgi käimise tähtsusest tuli selgelt esiplaanile.

Olgu kõigile kinnituseks öeldud, et seda mida teeme oma ligimesele, teeme ka Jumalale. See aga tähendab enda salgamist, oma risti kandmist nii headel kui ka halbadel aegadel.

Pean tunnistama, et see ettekanne liigutas mind, sest kui me näeme, kuidas noor inimene kasvab pidevalt Jumala tundmises ja teenimises, põhjustab see ainult rõõmu- ja tänutunnet. Joosep tutvustas ka Karismaatilise Episkopaalkiriku Euroopa piiskopkonna Teenimiskooli, mida juhatab Suurbritannia vaimulik, meilegi tuttav, varasemast ajast suvelaagrist osavõtja isa Dana Jackson.

Erinevad kursused, üles ehitatud päriselu oludele globaalses linnastumises, hakkavad tänapäeval järjest rohkem omavahel kattuma. Samas on meil olemas pühakiri, mille tundmine võiks olla konkreetselt suunatud vastavalt Kristuse läkitusele “minna maailma, kuulutades rõõmusõnumit ja ristides Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel”, mis on ja jääb meie usu nurgakiviks, millele toetume päevast päeva.

Kui õhtu oli kätte jõudnud, panid laagrilised südamed valmis ülistusõhtuks. Meie noortest koosnev meeskond valmistus selleks suure pühendumusega. Kuna nad olid alles Madridi konvendil panustanud noortetöösse, siis sellest kantuna võis aimata, et tuleb midagi sarnast ka sel õhtul. Tõsi see on, et südamed olid häälestatud kõige vastuvõtmiseks, mida Jumal tahtis inimestes teha. Hämmastav oli kogeda Jumala lähedalolu viisil, mis toob esile kõik selle, millest me olime päeva jooksul kuulnud. Aeg jäi seisma ja Jumal oli eriliselt kogetav. See oli tõsine südamete läbikatsumise aeg ja kes oli selleks valmis, see sai isiklikult puudutatud. Tänu olgu Jumalale!

Nagu kõik hommikud laagris, ärkasime ka järgmisel päeval justkui lokulaua löökide saatel, kuid tegemist oli siiski võitluskunsti meistri Kaku hommikutrenniga. Hommikupalvuse osadus peetud, saime teha seda tööd, mis kõige paremini toidab. Et laagrilised saaksid ülevaade Madridi konvendist, panime hommikueine järel toolid suurde ringi, et värskelt muljetada sellest neljapäevasest üritusest. Kõigil, kes olid kohal viibinud, oli midagi konkreetset ja positiivselt öelda ning tundub, et koosolemine vendade ja õdedega üle laia maailma sai kõrge hinnangu.

Oli aeg jälle südamed valmistada armulaualiturgia teenistuseks. Mind alati liigutab see protsessioonilaul, mille sõnad algavad järgmiselt; “Rõõmustan, kui kuulen öeldavat: mingem Issanda templisse. Ja nüüd meie jalad seisavad sinu väravais, Jeruusalemm!” Milline au ja aukartus peaks täitma me südamed, tulles tema trooni ette, tema ihust ja verest osa saades, teda tänuliku südametega teenides.

Isa Thomase jutlus keskendus päevakohaselt epistli lugemisele 1 Kor 10:1-5, millest näeme, et kõik, mida eluks vajame, on Kristus meile valmis pannud. Tema ise on algusest peale olnud kohal – oma rahvaga koos, et neid viia läbi mere, kus nad said ristitud, läbi kõrbe, et neis kasvatada ustavust ja kannatlikkust, kuni nad said vabaks Püha Vaimu väes.

Seda kõike saime meiegi kogeda selle aasta suvelaagris, kus kõik panid ühel või teisel viisil käed külge, et teenida Issandat. Olgu see kas või fotoaparaati klõpsates või särava lauluhääle helides, erinevate bändiliikmete kaasaelamises. Kes köögitoimkonnas, kes muusikat tehes, kes hea sõnaga kedagi toetades. Seda me laagri kõige viimasel ühisel üritusel – Agape söömaajal – võisime kogeda enne, kui üksteisest lahku läksime.

Jumal õnnistagu jätkuvalt meid kõiki, kelle igatsus on Issandat teenida tões ja vaimus!

Vend Juhani laagrimuljed 2022

Nagu juba tavaks on saanud, kajastab vend Juhan möödunud kirikulaagrit enda päevaraamatus…

—

Heremlaste kangelased ja taevainglite väed (“Kindlameelsele sa hoiad rahu, rahu, sest ta loodab sinu peale” – Js 26:3).

Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku 22. suvelaager sai taas peetud selle aasta juulikuu viimasel nädalavahetusel. Nende kahekümne kahe aasta jooksul on läbi rännatud erinevaid paiku nii Harjumaal, Pärnumaal, Vormsil kui ka Saaremaal. Kõige viimane koht, Pähklimäe keskus Saaremaal on olnud kiriku jaoks viimase nelja aasta jooksul tänuväärne peatumiskoht, võimaldades nautida erilist vaikust, samas pakkudes võimalust erinevate tegevuste läbiviimiseks, olgu need kehalised või vaimsed.

Nagu on juba tavaks saanud, kogunes rahvas lipu heiskamiseks ja seejärel õhtupalvuseks. Selle palvuse ajal võtsime vastu video teel läkitatud tervituse Karismaatilise Episkopaalkiriku Londoni Püha Esimärter Stefanose koguduse preestrilt, isa Dana ja tema abikaasa Edye poolt, kes tuletasid meile meelde, et rasketel aegadel väsivad kõik – ka kirikurahvas, kuid Jumal on see ainus, kes kunagi ei väsi ega tüdi ning meie pilk tuleb jätkuvalt suunata Tema poole, kellelt tuleb meie abi.

Esimesel õhtul teenisid meid abielupaar Inglismaalt, head sõbrad Jane ja Stuart Chalmers Bournemouthi Coastline Vineyard’i kogudusest. Nad rääkisid enda kogemusest Jumalaga koos käies. Nende seisukoht on see, et võti on meie enda käes, kes me oleme tema lepingu lapsed, ja et meil tuleb õppida tegutseda Taevaisa tõotuste järgi, mille ta on meile jätnud oma Sõna kaudu. Stuart, võtnud oma ettekande aluseks Õpetussõnad 3:3-5, jagas head kinnitust selle kohta, et Jumal võimaldab meil käia iga päev väga erinevatel viisidel Tema au sees ja vaimse puhtuse väes.

Üsnagi hilisõhtul saabus meie keskele noormees, kes teenib praegu kaitseväes ning olles täis armastust Jumala vastu, tuli ta meid teenima oma erinevate andidega. Tema kohalolek on taas elav näide, et oleme selles maailmas see võitlev kirik, kes kunagi tulevikus Püha Vaimu läbi saab täielikult ja igavesti muudetud võidutsevaks kirikuks. Sellest sai ka alguse laagris korduvalt kasutusel olnud humoorikas väljend “heremiidid” (viitega praegusele kaitseväe juhatajale Heremile).

Laupäeva varahommikul, kui näiteks õigeusu kloostrite äratuskella asemel lööb vaimulikust noviits puust tehtud talandoni, on meie laagri puhul üldäratuse märguandeks (budo)võitluskunsti meistri Kaido hommikuharjutuste kosted, kui mõõgad ja kepid üksteisega suurest tahtejõust ristuvad. Aeg on näidanud, et sellesse tegevusse on Kaido teisigi kaasa tõmmanud, et nad sellest valdkonnast midagi kasulikku võiksid õppida. Kõik, kes on mitme aasta jooksul temaga ühinenud on ka mõistnud, et selles trennis on oma vajalik iva sees.

Kui nüüd taas sai uus päev nii öelda jalad alla, koguneti esimeseks ühiseks hommikupalvuseks, mille aegumatu iiripärane ülesehitus on võimeline igaühe südant puudutama. Palvuse ajal nägime videotervitust Karismaatilise Episkopaalkiriku Euroopa piiskopilt Elmer Belmontelt, kes resideerub Madridis. Tema sõnum meile oli mitte taganeda Jumalast keerulistel aegadel, vaid saada kinnitust selle kohta, et Jeesus on alati meie juures, olgu see armulauaosaduses aga ka nendega, kes laiemas mõttes kannatavad selle maailma rahutuste tõttu (Mt 24:6-13). Seega igaüks sai kinnitust oma igapäevaelu võitluste keskel ning ühtlasi andis piiskop meile teada, et plaanib meid külastada käesoleva aasta oktoobrikuu teisel nädalavahetusel.

Keskhommikul võisime osa saada vend Juhani juttudest Ilmutuse raamatust. See raamat on oma allegoorilise keele ja mõtteviisi tõttu täiesti erinev teistest pühakirja raamatutest. Kokkuvõttes on see raamat aga kirjutatud ajal, mis pidi saama usku kinnitavaks sõnumiks kõikidele kristlastele läbi aegade ning ainuüksi selle raamatu rohkem kui kakssada viidet Vanale Testamendile näitavad, kuivõrd on see lahutamatu osa nii Vanast kui ka Uuest Lepingust. Seega tuleb seda raamatut hoolikalt lugeda Vana Lepingu valguses kristoloogiliselt ning uut lepingut kui täide läinud prohvetlikku sõnumit.

Teises tunnis jagas vend Juhan kuuldud õpetust, mis heidab uut valgust Vana Testamendi esimese ja teise templi ajakäigu teenistuste vahel. Seoses Joosija reformidega (Hesekieli raamatus), tuleb tunnistada, et selle puhul, mis sündis Babüloni teise eksiili ajal iisraeli rahvaga, on tegemist väga oluliste teemadega, mis vajaksid ajalooliselt süvenenumat käsitlemist. Sellise käsitlusega raamatuid on viimase 30 aasta jooksul paarikümne ringis välja andnud ning sellega huvitavat lugemist pakkunud Inglismaa Vana Testamendi Seltsi president Margaret Barker. Tema uurimistööst tegi vend Juhan meile seekord teises tunnis väikese ülevaade, milles tuli ilmsiks mitmeid aspekte Saalomoni templi teenistusviisist. Eriti aga sellest, mis puudutab preestriametit, aga ka ohvriteenistust kui sellist. Soov teemaga põhjalikumalt tutvuda on tulevikus olemas ning loodetavasti tuleb kunagi jälle võimalus teema üksipulgi lahti harutamiseks.

Pärast head ja paremat mida pakuti lõunasöögiks, sättisime sammud Reomäe Püha Eelkäija Skiita nunnakloostri poole. Tuleb tunnistada, et niisuguse päikesepaistelise ilmaga, mil meie rühm ootusärevuses sinna jõudis, andis põhjuse teistpidi mõelda selle aasta laagri üldteema üle, mis pärineb Jesaja 26:3; “Kindlameelsele sa hoiad rahu, rahu, sest ta loodab sinu peale”. Astudes skiita territooriumile ja lastes silmadel korra üle käia Reomäe kaunilt hoitud kloostri alalt, tabas mind korraga mõte, et see kõik, mis siin sünnib, on lausa maailm maailma enda sees. See on nagu üks hoitud laps, kes väliselt on saanud täiskasvanuks, aga sisemiselt pidevalt uueneb päevast päeva. Meie giidiks oli üks väga armas Ameerika Ühendriikidest pärit nunn, kes on kloostris elanud kaksteist aastat ja õppinud ilusti ära eesti keele. Ta tutvustas meile põhjalikult peakiriku ajalugu ning seletas meile EAÕK Reomäe Püha Andrease kiriku ristikujulist algupära, aga ka tolleaegset mõtet rajada selline Kreeka taustaga kirik kaugele Saaremaale. Õde Theoterpi aitas meil paremini mõista ikooni tähtsust õigeuskliku elus ning seletas lahti ikoonide värvide valikut ning ikonostaasi ajalugu. Pärast seda saime maitsta skiitas väljatöötatud retsepti järgi valmistatud musta leedri õite siirupist valmistatud jooki, mis oli erakordselt unikaalse ja magusa maitsega. Seejärel viidi meid veel skiita külalistemajja, kus saime osta nii kloostri poolt valmistatud kirjavara kui ka mett ning palju muud, mida iganes kellegi süda igatses. Kuna kõik need erinevad tooted on nunnade poolt valmistatud kohapeal ja nende toodete müügist saadav tulu on kloostri ainsaks sissetulekuallikaks, siis siinkohal sõnum kõigile, kes Kuressaare poole satuvad: soovitan kindlasti selle rikkaliku valikuga tutvust teha!

Ja taas on käes usklikele mõeldud püha päev, Jumala teenimise päev, laagri viimane päev. Pühapäevasel hommikupalvusel oli meil hea võimalus kuulda uut duot – Katrinit ja Juhanit (klaveril ja vioolal) mängimas kaunist hommikumuusikat. Hommikupalvuse ja maitsva maisipudru peale on hea võtta aega valmistada südant ja hinge Kristusega kohtumiseks. Meie Jumala ja kõigi taeva vägedega ühinemiseks. Heremid ja seeravid. Võitlev kirik ja võidutsev kirik.

Järgnenud missal jutlustas sellest täpsemalt isa Thomas Eriste. Jutluse aluseks oli Jesaja 26: 1-4. Isa Thomas pidas oluliseks teha vahet praegusel ajastul ja tulevasel Jumala Kuningriigil; eristada Jumala täiuslikku rahu ja uinutavat maist rahu. Meie preester tõi korduvalt välja, kui oluline on, et meie meel ja mõte püsiksid Kristuses, misläbi on meil võimalik saavutada see täiuslik rahu, lõpetada mässamine Jumala vastu ning teha rahu Jumalaga. Kui meie mõtted püsivad Kristuses, rohkeneb meis Tema armastus, mis kasvab teenimiseks, andes omakorda eelmaitse igavesest armastusest, mis aitab meil elus kõike pühana hoida. Meie meel peab olema kindel, et rahu hoida. Usaldus Jumala vastu viib armastuse tegudele, ometi saab see alguse meie mõtetest, kui me alistame need Kristusele. Kui me usaldame Jumalat, saab tema meid kasutada; me teame siis ka, et Tema on see, kes on alustanud meis head tööd ja viib selle lõpule. Isa Thomas pani laagrilistele südamele: igal armulaualiturgial ühineme me taevase jumlateenistusega, kõigi inglite ja peainglite ja taevaste väehulkadega, ning meie osasaamine taevasest jumalateenistusest ei sõltu kohaletulnute hulgast. Isa Thomas rõhutas oma jutluse lõpus Pauluse mõtet (1Kr 15: 19): “Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, oleme me kõigist inimestest armetumad”.

Jumalateenistuse lõpus kutsuti iga laagriline ette ning tänati isiklikult ja sooviti häid soove. Siis anti üle purgitäis magusat mett tänutäheks kõigile, kes oma kohalolekuga on kaasa elanud ühel või teisel viisil meie kirikuelule. Tänutähe põhjuseks oli Karismaatilise Episkopaalkiriku Ülemaailmse Osaduse kolmekümnes sünnipäev, millest meiegi nüüd võisime osa saada. Saime lisaks näha suurel ekraanil liikuvat pildisarja, mis tutvustas meie piiskopkonna tegevust sel perioodil. Oli julgustav näha seda Jumala perekonda üle terve Euroopa, kes sammub ühiselt, ja kes soovib ühtsuses Jumalat teenida tões, vaimus ja väes. Piltidel oli ka kaasteelisi, kes oma tänaseks on oma maise võitluse lõpetanud ja ühinenud nüüdseks võidutseva kirikuga. See pani mõtlema, kui habras on inimese elu siin maa peal ja kui oluline on iga päev oma õdede ja vendadega rahus ja armastuses elada.

Jumalateenistuse lõppedes sättisime vahelduseks õues söömisele söögilaua saali valmis, nagu valmistuks kuningas Arturi külaskäiguks ning asusime agape-söömaajal viimast korda tegema seda tööd, mis kõige paremini ihu toidab. Pärast seda võisime üksteise käest kuulda tagasisidet viimastest päevadest ning julgustust edaspidigi jagada üksteise muresid ja rõõme meie igapäevastes palvetes. Siinkohal tahaksin anda erilise tänu meie muusikutele, kes hoidsid meid pillihelidega õigel lainel häälestatutena ning südamest tänu igaühele, kes lõid kaasa köögitoimkonnas, eesotsas Regytaga. Aitäh meie preestrile, isa Thomasele selle eest, et tema vastutusel toimus see meie kõigi heaks ja Jumala auks ning loodame, et tuleval aastal võime taas kohtuda nii, kuidas Jumal meile selleks võimaluse annab.

Non Nobis, Domine.

—
Võrdluseks: Kakk kirjutas samast teemast ka.

Vend Juhani laagrimuljed 2021

Meie igapäevane Muhu leib – EKEK Suvelaager Pähklimäel 2021

Kui Taevaisa armust saavad muhulased iga päev oma leiba süüa, siis mandriinimestena oleme tänulikud, et seda saame vähemalt suvelaagris olles maitsta kolm päeva järjest. Mõnele on see justkui inglileib. See aasta sai laagriaeg üldjoontes peetud kahekümne toreda inimese osaduses lisaks veel vaimutoidu ja muuga, mida seekord Lihulast küllatulnud perekond endaga kaasa tõi.

Kuigi perekond Eriste oli juba neljapäeva õhtul kohale jõudnud, et laagrile nö elu sisse puhuda, siis ametlikult oli reede pealelõuna see aeg kui laagri platsil riigilipp sai heisatud ja laagrile õnnistussõnad peale loetud. Selleaastase laagri peateema oli “Kas loodul on lootust?”. Selle teema esimeseks suuremaks aruteluks loodi erinevad laudkonnad, kus veerandtunnise vahetusega sai arutada kolm üldteemaga seonduvat küsimust. Alljärgnevalt väike kokkuvõte:

  • Raskused – raskustes kasvame, raskused võivad muuta olulised lahingud kergemaks, nad loovad eelduse näha imesid, raskus loob tänumeelsuse, selgitavad tegeliku hakkamasaamise võimet, nad toovad meid Jumalale lähemale ja toovad esile meie iseloomujooned. Raskused on vahel usuproovi aluseks.
  • Üksmeel – kasvatab armastust ja aitab kurjuse vastu võidelda, loob keerulistes olukordades konsensuslikku meelt, on hea Kristuse ihu ülesehitamiseks ja värskendab me jõuvarusid. Ilma üksmeeleta kasvavad valed eesmärgid. Üksmeel on abielu jaoks vajalik.
  • Lootus – on isiklikus südamehoiakus, see teeb rõõmsaks, muudab südame avaraks ja peletab lootusetust. Lootusetus ilmneb tagasilöökides ja valedes illusioonides, väljendub ärevuses ja survestatud olemises ning ka agressiivses käitumises. Aga lootusetus ei tähenda lootuse lõppu.

Hilisõhtul koguneti veel lõkke ümber, et tõsta oma häält Issanda kiitmiseks ja teda ülistada tões ja vaimus.

Eesti Karismaatilise Episkopaalkirikul on kombeks laagri jooksul koguneda nii hommiku- kui ka õhtupalvuseks. Need palvused võtavad konkreetse liturgilise vormi, milles on koht ka vabaks palveks. Jumalasõna kuulamine, usuteekonna üle mõtlemine, oma hingeseisundis ja isikliku elu puudulikkuses meeleparandamine. Nagu esimese õhtupalvuse puhul, nii ka hommikupalvusel oli tselebrandiks isa Thomas.

Esimesel hommikupalvusel ühines vaimus meiega eelmisel aastal lahkunud Filipiinide piiskop Ricardo Alcaraz. Armastatud piiskop suri mõni nädal pärast selle valmimist kevadel 2020 koroonaviirusesse. Piiskop Alcaraz kinnitas videosalvestusena esitatud kõnes EKEK-ile, et meie eest on aastaid palvetatud ja palvetatakse edasi ning ma usun, et need palved ei ole tänaseks katkenud – eriti nüüd, kus piiskop on vaba kõigest maisest, jõudes koju taevasesse kodumaale, meie eelkäijate juurde.

Pärast hommikueinet sai kokku tuldud peateema juurde. Seekord oli sõnavõtt EKEK preestrilt isa Thomas Eristelt. Isa Thomas, kes on elukutselt puusepp, suutis peateemale anda väga konkreetse ja lootusrikka väljundi. Tõepoolest: Jumala käsk inimkonnale hoolitseda ja arendada kogu loodut on seesama väljakutse, mis kehtib ka meie ajastul. Targa ja rumala otsuse vahel vahet tehes – kui palju kasu või kahju mingi ettevõtmine kaasa toob – ning tegevust ennetavalt planeerides on võimalik leida mõistlik lahendus, mis kaitseb, aga mitte ei hävita neid loodusvarasid, mida Jumal meie kätte on usaldanud.

Seejärel astus üles vend Juhan kirikuajaloo teemaga, mille pealkirjaks oli “Usust taganejad ja nende vastased”. Koos muusikaliste vahepaladega käsitleti mitmeid ajaloolisi aspekte varakristlusest tänapäevani tõestamaks, et usust äralangemine on kristlaskonnale olnud läbi aegade üks murettekitav teema.

Enne lõunapausi olid Aet Marliise ja Joosep Mattis korraldanud meile ühe vahva viktoriini, mis osutus täiesti peadmurdvaks, sest isegi mõneeurone küsimus võis tunduda, nagu oleks tegemist hoopis neljasaja eurose küsimusega. Kui ei meenunud, kui mitu küünart pikk oli Noa laev või mis tähtsus oli linnal nimega Kiliikia, pidi meeskond vastamisest loobuma. Tegelikult on aga nii, et alati saab nende mängudega palju nalja ja on ka võimalus täiendada oma teadmisi pühakirjast.

Läbiv osa laagri kavast oli taas Aet Marliise ja Joosep Mattise poolt ette valmistatud ning siinkohal ütleksin nii neile, meie peakokale Regytale kui ka muusikutest tiimile suur tänu vaevanägemise eest, mida võis igal ajal kuulda, maitsa ja edaspidi mõtetes tänutundega meenutada. Ütlen siinkohal lisaks oma isikliku tänu meie kõigi mitmekülgse andega sõbrale Kaidole, sest seekord ma sain hommikul ärgates tänu tema lahkele üleskutsele üsnagi selgeks, mida õieti tähendab võitluskunst ja mis on selle kasu inimese füüsilise ja vaimsele arengule.

Meie laagri esimene Püha armulauaga missa toimus laupäevaõhtul. Külaliseks oli seekord Lihula nelipühikoguduse pastor Markko Põld koos perega. Pastor Põld jutlustas teemal “Joosua ja tema vägevad teod” (kirjakohtad olid Joosua 1:8-9 ja Joosua 24:15b). Jutlustaja elukogemus politseinikuna ja ettevõtjana andis kinnituse edasiantud sõnumile, et loodul on alati lootust, kuid kõik oleneb meie endi valikutest. See valiku tegemine ja selle ilmselge rõhutamine on siinkohal äärmiselt oluline ning seesama sõna tuli korduvalt esile kõikide sõnumitoojate suust. Loodu ja üksteise hoidmine oleneb puhtalt meie enda valikutest. Küsimus on, kas me seda soovime või hoopis lükkame tagasi sellise võimaluse?

Ülejäänud õhtu möödus grillides ja ülimaitsvate söökide juures ja ka üksteisega osaduses. Õhtul koguneti taas lõkke ümber, et muljetada nii tänavu kahekümne viiendat juubelit tähistava EKEK möödunud aegadest kui ka kiriku tulevikust. Siinkohal sooviksin kõikide usku kinnitada sõnaga, mida on meile andnud prohvet Jeremija 29:11: “Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust”.

Pühapäeva hommikupalvuse seekordse video tervitus tuli USA-st, meie Patriarhi Craig Bates’ilt, kes toetas meid Püha Pauluse sõnadega Galaatlaste 5:1; et me oleme tõesti vabad Jumalas ning seega võib meil kui Jumala loodul südames olla suur lootus Kristuses, meie Issandas Jeesuses.

Hommikueine järel võisime viimast korda koguneda peateema loengule, mille tõi meile Londoni Püha Stefanose koguduse preester, isa Dana Jackson. See loeng läks sügavuti ja oli päevakohane nii oma sisu kui ka vaimu poolest. See andis mõtteainet kõigile kes sellest osa said. Isa Dana on meie kiriku väga hea sõber ja me oleme Jumalale tänulikud, et meil on selline vend Kristuses, kes samal ajal on eestlaste sõber ja alati vaimustuses Eestimaa loodusest. Harrastusfotograafist isa Danal on Eesti pidevalt südames ja palvetes.

Läbi aastate on meie laagri viimased Püha armulaua missad olnud erakordse tähendusega. Ka seekord võisime kogeda Püha vaimu erilist kohalolekut ja tema võidmise väge nii muusikas kui sõnas, rääkimata tema isiklikust kohalolekust armulaua sakramendis, ilma milleta ei oleks meil usku. Kuna selle missaga tähistasime kiriku kahekümne viiendat aastapäeva, kõneles meiega videoülekande teel meie Euroopa piiskop Jose Elmer Belmonte, kes resideerub Madriidis.

Kuigi meie kirikuliikmed võivad osa saada ka piiskop Belmonte igapäevastest palvustest kl 13 Facebooki kaudu, oli tema pöördumine EKEK poole väga isiklik ja eriline. See kinnitas meile, kuidas me võime olla üheks osaks Kristuse ihust läbi tema kiriku siin Eestimaal ning jääda sellele kirikule ustavaks ka tulevikus. Missa lõpes meie kirikulauluga Non Nobis Domine, mida kõik laulsid kaasa. Pärast ühist söömaaega asusime teele kodu poole nende sõnade saatel, mida meie preester igal pühapäeval missat lõpetades kogudusele ütleb; Minge kõike maailma, kuulutades rõõmusõnumit!

Anno Domini 2021

Vend Juhani suvelaagrimuljed

Juba traditsiooniliselt avaldame peale laagrit meenutused vend Juhan Palm-Peipmani sulest.

***

Suveaeg on ristiinimese elus eriline aeg. See on aastaaeg, kus kõige enam toimuvad igasugused laagrid ja palverännakud. Lugematu arv kristllike üritusi leiavad aset tänu Eesti Kirikute Nõukogu lahkele toetusele. Ka Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik on sel aastal taaskord tänulik organisatsioonilise toetuse eest, mis võimaldab meie väikesele kogukonnale kasvada üheks Jumalariigi osaks siin Eestimaal.

Selle aastane laager toimus Saaremaal, Pähklimäel. Peale paari tunnikest autos veedetud aega on võimalik korraks jalgu sirutada praamil ja ilusa ilmaga nautida päikesest sinetavat merd enda ümber. Kuivastu sadamast edasi Muhu väina ületades on veel oma 60 km sõitmist, mille järel meie tee suund läheb vasakule ja lühikese aja möödudes jõuamegi Pähklimäe laagrikeskusesse.

Pärast traditsioonilist lipuheiskamist kõige noorema koguduseliikme poolt oli aeg asuda saali, kus algas Õhtupalvus. Istudes vaikselt igaüks oma mõtetega koos ei jää märkamata maja ümbritsev kaunis kiviaed, mis paistab silma tänu suurte möötmetega madalate akendele. Korraga tuleb meelde järgmine kirjakoht; “Tulles tema, elava kivi juurde…laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks”. 1 Peetruse 2;4-5. Jõuab kohale, et olen tõesti Saaremaal! Nüüd siis oma rahuliku olemisega juhtis koguduse akolüüt Andreas Kivi meid Jumalat teenima ja ülistusrühm Raili Lilleoru juhatusel meid Kõigekõrgemat kiitma. Oli ilus algus.

Pärast õhtusööki jagunesime erinevatesse rühmadesse arutlemaks laagri põhiteemal “Igapäevane kristlus”. Nelja laudkonna vahel tuline arutelu õhkkond kestis korraga veerand tundi, mille järel vahetati nii lauda kui ka teemat. Pärast läbikäidud teemasid toimus erinevate küsimuste kokkuvõte iga meeskonna juhi poolt. Väga head kokkuvõted kuulasime erinevatelt inimestelt. Eriti sooviksin siinkohal mainida Karin Proosat ja Aet Marliise Eristet. Tundus, et see oli igati kordaläinud õhtu. Mitmed inimesed kogunesid lõkkeplatsile, kus oldi kauemat aega ülistades ja palves olles ilusa hilisõhtu taeva all.

Uus hommik algas Hommikupalvusega taas Andrease ja kantor Riho Kinksaare juhtimisel, kes oli valinud päevakohased Psalme ja kauneid viise Pühakirja süvenemiseks. Pärast maitsvat hommikusööki olime valmis taas minna laagri teema juurde, millest seekord saime kuulda kaks loengut meie kohalikult preestrilt isa Thomas Eristelt ja külalispreestrilt isa Dana Jacksonilt Inglismaalt. Isa Thomas rõhutas kristliku elu juures täispöörde tegemist ka oma isiklikus elus ning Jumala armu ja abiga selle juurde ustavalt jäädes.

Isa Dana mõtiskles uskkonnast kui perest, toetudes UT mitmele kirjakohale, mis aitavad siduda meie isiklikku elu Jumala rahvaga, kellega me koos elame ja kasvame. Vend Juhan oli tänavu aasta valinud oma muusikaliseks teemaks “In C”, milles ta veidi lahti mõtestas helistiku valiku olulisust heliloomingus ning kõik nii tema poolt ette kantud kui ka helikandjalt kuuldud näited olid C-duuri helistikus. Enne lõunat koguneti väikese laulukaare alla, kus noored Eristed olid meile valmistanud põneva viktoriini. Piibli tundmine ja üldteadmiste harimine on alati laagri puhul väga teretulnud nähtus ning seda sai nautida ning end löögastavalt tunda ka Joosepi ja Aet Marliise meeldival juhtimisel. Pärast maitsvat lõunasööki oli kõigil vaba aega nautida Pähklimäe looduse ilu või arutleda laagri teema üle nii omavahel kui ka koos vaimulikega.

Õhtul toimus laagri esimene missa. Viirukilõhnade ja ülistuslaulude saatel tulime taas Jumala rahvana Tema altari ümber, et pühitseda Sõnas ja sakramendis Kristuse lõpetatud ristitööd meiegi elus ning saada uuendatud Püha Vaimu väes. Kes sellesse süveneb Jumala armu abiga, saabki uuendatud, et minna kõike maailma ja kuulutada head sõnumit Issanda väes.

Kolmas päev algas hommikupalvusega. Seejärel taas kehakinnitamine väga maitsva maisimannapudruga lisaks võileivale ja kohvile. Siinkohal ei saa mööda minna Regytast ja isa Thomasest, kes oli varustanud laagri Pärnu-Jaagupist toodud maitsvate toiduainetega. Köögitoimkonnas oli seekord üks kohalik perenaine Kuressaarest, kes oli igati abivalmis ja näitas üles suurt külalislahkust meie vastu. Suur tänu nii temale kui ka armsale Regytale!

Pärast hommikusööki kogunesime taas kord, et arutleda laagri teema üle, Seekord võtsid kohad sisse meie mõlemad preestrid kes asusid vastama mitmele küsimusele. Üks olulisimad küsimusi puudutas pihisakramenti ning seda teemat arendasid väga huvitavalt mõlemad vaimulikud. See teema jõudis nii kaugele, et Püha Vaim langes tugevasti ja inimesed kogesid väga sügavat hingelist puudutust ja meeleparandust. Ma julgen kinnitada, et keegi ei lahkunud, olemata puudutatud sellest koos oldud tunnist.

Seejärel oli ainuõige aeg asuda viimase Missa juurde ning Jumal oli meid valmistanud taas kuulama Tema häält läbi Sõna ja laulu koos kõikide muude üleloomuliku vahenditega kui Tema rahvas koguneb Tema ümber. Tahaksin siinkohal mainida Kaido Kikkast, keda esimest korda saime kuulda tema tuntud musikaalsuses soolokitarri mängimas, ning ka Aet Marliise Eristet, keda varem tundsin rohkem vioolamängijana kui kitarristina. Väga hea mängutaseme on saavutanud sel aastal Viljandi koolis õppiv Johannes Eriste ja Pärnu MKs bassikitarri õppiv Joosep Eriste ning tore oli ülistuses kuulda sellist harvanähtavat pilli nagu ukulele, mida mängis meile Raili Lilleorg. Jumal oli võimsalt meie keskel need kolm päeva. See oli kindlasti minu suveaja kõige meeldejäävam kogemus.

Kiirustades veidi lõuna söömisega seadsime sammud Kuivastu sadama poole, et õhtuks koju jõuda. Seekordsele kolmekümne ringis osalenud laagrirahvale jääb seegi laager järgnevateks kuudeks meelde. Tema armu ja abiga läheme edasi, et jääda ustavaks Tema juhtimisele.

Aamen.

Vend Juhani laagrimuljed

Kisub juba traditsiooniks, et lisaks vioolamängule kirjutab Juhan meil ka laagrikroonikaid. Siin siis selleaastane meenutus…

Selle aasta EKEK suvelaagrit peeti, nagu ka eelmisel aastal,  taaskord Vormsi saarel. Kolm väga toredat suvepäeva on saanud osaks Pärnu Püha Apostel Barnabase ja Tallinna Püha Esimärter Stefanose koguduste kirikuelu traditsioonist,  pakkudes hindamatut võimalust kinnitada oma usku ja suhelda teiste koguduste liikmetega.

Reede õhtul kl 18 toimus külalistemaja ees laagri avamine. Kui laagri avasõna öeldi hallivõitu taeva taustal, siis pärast laagri kordamineku eest loetud õnnistussõnade kõlamist juhtus ime – särav päike ronis pilve vahelt välja! Tõepoolest, see päike saatis vahetpidamata meie toimetusi ja tegemisi kõik need järgnevad päevad, kui me Vormsil viibisime.

Pärast registreerimist kogunesime kohalikku kirikusse õhtupalvuseks, mille järel saime kehakinnitust. Selle õhtu esimese ühise tegevuse (pärast kõigi osalejate  kohalejõudmist) pealkiri kõlas kuidagi karmilt, kandes nime “Kes kannatab, see kaua elab”. Valmistasin end ja oma vaimu mingiks karmiks tegevuseks ette, kuid tegemist oli hoopiski palju rõõmustava sündmusega – Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku päris oma palveraamatu esitlusega!

See raamat koosneb paljudest vajalikest palvetest, mis on mõeldud igat kirikulist aitama sammu võrra edasi oma igapäevases usuelus. Ma olen veendunud, et see raamat täidab oma eesmärgi  kõigi jaoks, kes seda peavad heaks abivahendiks usus käimises; kes kogu meele ja mõistusega usuvad ning loodavad selle raamatu nurgakivile – meie Lunastajale ja Päästjale Jeesusele Kristusele.

Kahel järgneval hommikul pärast ärkamist seadsime sammud Vormsi trahteri poole, mis asus umbes veerand tunni jalutuskäigu kaugusel meie külalistemajast. Pean tunnistama, et see oli enne hommikueinet väga värskendav ja teretulnud tegevus! Suured tänud peab siinkohal ütlema kohaliku Hullo trahteri omanikele, kes olid meile valmistanud väga maitsvad toidud.

Laupäeva keskhommikul kogunesime saali, et kuulata vend Juhani loengut teemal “Pühakirja kanoniseerimise eellugu,” kui ka väljavalitud teostest koosnevat soolokontserti, mille vahele oli põimitud tekstid Johannese Ilmutuse raamatust. Et “Eesti 100” temaatika oleks esindatud ka laagri üldkavas, võisime kuulda Tõnu Kõrvitsa “Rändaja laulu”, mille kaunite helide saatel lahti mõtestada meie ühist teekonda siin maises elus.

Selle aasta laagri kõige kaugemad külalised olid taas Londoni Püha Stefanose koguduse preester isa Dana Jackson koos oma abikaasa, Edye’ga. Isa Dana juhtis tähelepanu mõttele kogudusest kui perekonnast, rõhutades selle terviklikku funktsiooni, nagu ihuliikmed inimkehas. Kuuldud sõnade kaudu võisime tõepoolest kinnitust leida, et kogudus, kui terve perekond, on siin ilmas järjest vajalikumaks muutuv mudel, mille keskel elatakse rõõmud ja mured koos läbi ning millele leitakse Jumala abiga lahendusi.

Vaba aeg päikesepaistelisel pärastlõunal viis päris mitme inimese jalutama kas lähedalasuvale kalmistule või hoopis Vormsi saare teises otsas asuva tuletorni juurde. Teised aga kasutasid võimalust minna pihile ja vabaneda oma elu koormatest. Tervel saarel võis kogeda imelist rahu ja vaikust.

Õhtul toimus esimene Püha Armulaualiturgia; tselebrant oli isa Thomas ning jutluse/homiilia pidas isa Dana, mille jooksul rõhutas ta andeksandmist kõigile, kes meile on haiget teinud. See on ülimalt suur väljakutse!

Ülistuslaule EKEK missal lauldakse enne pühakirja lugemist ja pärast Armulaua jagamist. Pühakirja lugemiste vahele musitseerib/improviseerib klahvpillil Kaido Kikkas ning kiriku kantor Riho Kinksaarel oli selleks korraks valmis pandud tema enda poolt värskelt loodud psalmiviis. Ülistusmuusikaga teenisid Aet Marliise, Joosep Mattias ja Johannes Eriste. Eriti puudutasid seekordsed laulud “Sinu veri” ja “Ohver”. EKEKi kogudustes omab muusika olulist kohta, ilma et see kuidagi heidaks varju kuuldud Jumala sõnale või sakramentidele. Muusika teenib neid kahte olulist jumalateenistuse osa.

Õhtul oli taas vaba aeg inimestega jutustamiseks või jalgpalli MM-ile kaasaelamiseks. Ühe laua ääres jagati muljeid nõukogude ajast ja eluolust, mis tundus äratavat elavat huvi neile, kelle jaoks see teema on täna veel niivõrd aktuaalne.

Pühapäeva hommikul pärast hommikueinet korraldati meile Vormsi talumuuseumis ekskursioon. Suhteliselt väikesel territooriumil võisime tutvuda ammusel ajal siia tulnud rootslaste saatusega, Vormsi saare majanduse arenguga, aga ka keeruliste aegadega, kui Vormsile saabus misjonär Österblom, kelle aktiivsel juhtimisel muutus tagasipöördumatu jõu ja väega saarlaste elu – vabaneti oma paganlikest kommetest ning võeti vastu Jumala sõna ja hakati järgima Kristust Jeesust oma elus.

Aga see ei tähendanud, et sellest hetkest alates oleks kõrvale jäetud kõik tol ajal levinud halvad eluviisid ja kombed, sest osa traditsioone, mis oli läbi aegade saanud osaks saarlaste loomuliku eluviisi juurde kuuluvaks, said kahjuks koos misjonikäsuga täiesti hävitatud. Näiteks kohalik rahvapill talharpa kadus täiesti saarelt, kui pastor Österblom nõudis iga pere kasutuses oleva pilli loovutamist ning nende ühiselt tules hävitamist. Täna eksponeeritakse neid pille vaid fotode abil, kuid kunagi oli neid arvuliselt olnud umbes 250.

Tuli ilmsiks, et Vormsi saar on läbi aegade saanud ka tulekahju näol laiaulatuslikult kannatada, seda eriti rookatustega taluhoonete leviku tõttu. Isiklikult oli mul kahju kohalikust õigeusukirikust, mille oma kunagisest silmnähtavast ilust on tänaseks päevaks alles jäänud vaid meeletu varisemisoht. 1905. aastani oli seal olnud ligemale 300-liikmeline aktiivne kogudus, aga ortodoksi liturgia keel ei  ühildunud rootsi rahvakeelega, mis põhjustas ajapikku tagasipöördumist luteri kiriku juurde. C’est la vie…

Pühapäevasel armulaualiturgial oli taas tselebrandiks laagri peakorraldaja isa Thomas Eriste. Jutluse pidas taas külaline Inglismaalt, isa Dana Jackson. Kui laupäevane jutlus rääkis sellest, mida teha siis, kui keegi on sulle haiget teinud, siis seekordne jutlus rääkis sellest, kuidas käituda siis, kui ise oled eksinud.

Isa Dana jutlusega seoses saime kõik osa väga ilusast teatraalse mõjuga pantomiimist, mis algas tema põlvilioleva seisundiga risti ees, kuid kus järjest oma keha “avamisega” võisime kogeda Kristuse imelist puudutust selle puhul, kes kogu hinge ja ihuga januneb Jumala järele. Selle “etenduse” saatemuusika oli loonud isa Dana abikaasa Edye. See lühike etendus oli väga sobiv jutluse laiemas mõttes, tuues esile igaühe võimaluse heita taas põlvili risti ette ja alluda Jumala täielikule ja kindlale tahtele, ilma milleta me ei või kogeda tõelist andeksandmise ja -saamise väge.

Kuna aeg surus peale, siis tuli kiiruga lõunat süüa, viimased koristustööd lõpetada ning asuda sadama poole, kus ootas meid kolmveerandtunnine praamisõit taas mandrile.

Olen tänulik Jumalale, et ta andis meile kõigile võimaluse osa saada EKEK suvelaagrist ning soovin, et kõik see hea, mis me laagri osaduses olles kogesime, võiks saata meid läbi uue kirikuaasta, kuni me taas kohtume suvel AD 2019. Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu ning jäägu meie kõigiga. Aamen!

Suvelaagri muljed

… taas kord vend Juhani sulest:

Selleaastane EKEK suvelaager toimus Vormsi saarel ning sellega sai tehtud uus algus vanale traditsioonile. Uut ja värsket võis ka näha uutes nägudes, kes esimest korda viibisid meie laagriperes, nende seas kõige kaugemalt, Suurbritanniast tulnud külalised, Londoni Püha Esimärter Stefanose koguduse preester Dana Andrew Jackson koos abikaasa Edithiga.

Seekordses laagris oli tänuväärne ka see, et võisime ööbida Püha Olavi koguduse külalistemajas ning teenida Jumalat kohalikus restaureeritud EELK Püha Olavi kirikus. Tänulikkuseks andis põhjust veel see, et kõik toiduvalmistamine oli kohalike poolt korraldatud, mis kergendas tunduvalt laagri üldist korraldust.

Pärast traditsioonilist lipuheiskamist ja alguspalvet Isa Thomase poolt võisime kaunil päikesepaistelisel õhtul siirduda kirikusse esimesele õhtupalvusele. Palveteenistused olid üksteisest natuke erinevad, vastavalt sellele kas muusikat juhtisid Pärnu või Tallinna koguduse ülistusjuhid. Ka hommikupalvused erinesid veidi üksteisest oma sisu poolest, neist üks oli rohkem keldi palvetraditsioonis. Pärast esimest palveosadust võisime kinnitada keha ja õhtul koguneda vestlusringi, mida juhtisid meie külalised Isa Dana ja Edith Jackson, kes rääkisid oma elust koos Jumalaga. Vestlus kestis mõnusalt kaua ning läks sügavuti erinevatel teemadel, lähtudes laagri üldteemast – misjonist.

Laupäeval võisime kuulata mitut loengut (“Keegi räägib, keegi kuuleb”), mis keskendusid päevakohastele vaimulikele teemadele. Isa Thomas alustas loengutesarja, rõhutades ristiinimese vajadust austada sakramente ja neile läheneda avatud ja puhta südamega- südamega mis on täis usku kõiges selles, mida Jumal võib teha meie isiklikes eludes. Isa Thomas kinnitas, et meie misjon siin elus algab meist endist (ehk siis “meie oma lävepakult”) ja kõigest, mis toimub meie südames. Seejärel võttis teatepulga üle isa Dana, kelle õpetuse keskmeks oli mõte, et inimese füüsilise heaolu keskmeks on selgroog, mis hoiab kogu luustikku koos. Sellest lähtudes peab meie vaimulikus elus olema sarnane “selgroog” mille tugevuse tagab jätkuvalt meie elus Kolmainu Jumal ja Tema Sõna ning palveosadus Temaga. Isa Dana ettekannetes olid korduvalt põimitud patt ja patukahetsus ning vajadus pihtimise järele. Sellega seoses tulid väga mitmed inimesed meeleparandusele ja suur osa laagri rahvast käis ka pihil. Selle kõige eest olgu au ja kiitus ning tänu igavesti meie Jumalale!

Võisime kuulda isa Danat sõna jagamas kahel missal, kus ta kõneles Jumala ärarääkimatust Armastusest, mis on üle kõige muu siinses maises elus. See on alati teretulnud teema, eriti sellele inimesele, kes võitleb elu raskuste ja võitluste keskel.

Laupäeva pealelõunal võisime osa saada ühest toredast kontserdist, mille tõi meile noored külalised Madis Orr, Anna Katariina Vaino ja Johannes Eriste. Laulude valik koosnes mitmetest üldtuntud ülistuslauludest, mis soosis kuulaja mõtterännakut Jumala kiituse ja Kristuse päästetöö radadel. Pean tunnistama, et seekordses laagris kuuldud ülistusmuusika puudutas mind väga sügavalt, viisil mida olen küllaltki harva kogenud. Siinkohal tuleb teha vahet emotsionaalse tunde ja Jumala tõelise kohaloleku vahel, mis on Tema juuresolekul küllaltki eristatav.

Oleme samuti tänulikud kohalikule EELK kogudusele, kes lahkelt lubas oma kirikut kasutada. Kõik see liturgiline teenimine, mis on EKEK jumalateenistuse loomulik osa, sai justkui uue elu sisse, tunnistades sellest, et Jumal elab ka Temale ehitatud hoonetes, mitte ainult Tema järgijate südametes.

Pühapäeva hommikul enne Püha Armulauamissat võisime läbi teha väikse muusikalise palverännaku vend Juhaniga (“Minge kõike maailma”), kes tutvustas meile viit erinevat Johann Sebastian Bachi soolo vioola sonaati. Lugude vahel jutustas ta misjoni teemal, tuues näited oma vanaisa ja isa (Johannes ja Lembit Peipmani) jumalariigi teenimisest varasemast ajast nii Eestis kui ka Austraalias.

Suur tänu kõigile kes osalesid seekordses laagris. Südamlik tänu EELK Vormis koguduse õpetajale Ants Rajandole, külalistemaja perenaisele Ene Rannale, eriline tänu Regytale tema panuse eest külaliste tõlkimisel. Tänud ka kantor Riho Kinksaarele, muusikule ja üldise meelelahutuse valdkonna spetsialistile Kaido Kikkasele, akolüütidele – Andres, Marek, Karin ja Rutti – ning kõigile, kes käed külge lõid laagri õnnestumise nimel.

Mingem nüüd kõike maailma, kuulutades head sõnumit ja rõõmu Issanda väes. Tänu olgu Issandale! Aamen.

Juulikuu AD 2017

Vend Juhani laagrimuljed 2015

Juhan kirjutas 20.07.15 niimoodi:

Eestimaa suveaeg annab meie maale uue hingamise. Paljudes kohtades toimuvad erinevad festivalid, andes tugeva suveaegse hõngu ja kohati muutes neid paiku tõmbekeskusteks. Juba kolmeteistkümnendat korda on pisike Lääne-Eesti asula nimega Uulu see paik, kuhu koguneb üks osa Jumala rahvast – Uulust on saanud selle rahva “kindel linn ja varjupaik”. Seal toimub EKEK suvelaager, kuhu seekordki saabus rahvast nii lähemalt kui kaugelt.

Esimese ettevõtmisena seati öömajad korda. Samaaegselt ka kirikuruum – nii sakraalsed esemed ja armulauariistad kui ka pillimeeste tehnika leidsid järgnevaks kolmeks päevaks oma õige asukoha.

Saabuval õhtutunnil koguneti esimeseks keldi palvuseks, mida juhtis isa Thomas Eriste. Seejärel võidi päikesepaistelisel õhtul vabas õhus laua ümber istuda ja keha kinnitada. Aga hilisõhtul meeli lahutavast ja naermapanevast said osa need, kes juhtusid kuulma Riho Kinksaare muljeid “Nõukogude pärandiga turistist”. Rihole oligi üldkava osa üheks ülesandeks rubriik „Riho riimib ja ruulib“. Seda tegi ta tõepoolest hästi!

Laupäeva varahommikul tegi tiiru ümber laagriplatsi noormees Joosep Mattis, kutsudes inimesi end liigutama Lisette juhtimisel. Selle seltskonna kõige energilisem osavõtja paistis sel hommikul olevat isa Thomas! Pärast hommikusööki algas selle päeva põhiloeng – isa Thomas rääkis liturgilisest jumalateenistusest ning tuletas palju meelde sellist, mis aitab kaasa meie kiriku traditsioonide elavdamiseks. Nõnda, et kõik meeled võiksid olla paremini kaasatud Jumala kiitmiseks ja Tema teenimiseks.

Ennelõunal toimus Riho juhatusel veel küllaltki intensiivne ettevalmistus õhtuseks vespriks. Lauldi psalme, antifone aga ka Taizé laule ning see kõik osutus olema tubliks panuseks õhtusel jumalateenistusel – vespril – mis seekord lõppes erandkorras, kuid sobival kombel Püha Armulauaga.

Kiriku kantor Riho Kinksaar on hakanud väga tähelepanelikult jälgima Inglismaal väljaantud Book of Common Prayer’it, mis on ka aluseks kõikidele EKEK jumalateenistuse vormidele. Riho tunnistab, et erinevaid variante on niivõrd palju, et võimalusi värskendada jumalateenistuse üldist ülesehitust on täiesti võimalik, sest üldtuntud Kiriku pärimused igal juhul omavad konkreetset kohta igas jumalateenistuses. Laupäevase päeva lõpetas vend Juhan mõtisklushetkega („Juhan jämmib ja järeldab“) vioola soolomuusikaga (heliloojad Rolla, Reger, J S Bach, Vichl ja Raid). Muusikapalad vaheldusid Uku Masingu luuletustega. See oli kõigile hea võimalus häälestada endid pühapäevahommikuseks Püha Armulaua liturgiaks.

Vaatamata ilmaennustusele oli pühapäevane päev rõõmus ja päikesepaisteline-vähemalt Uulus. Noored muusikud Johannes, Joosep Mattis ja Aet Marliise tõstsid oma kaunid hääled Jumala kiituseks ja protsetssiooni lauluks, mille sõnad tuletavad meelde, et Jumala rahvas liigub Siioni mäele ja Jeruusalemma linna, kus rõõmsalt kiidetakse oma ainsat Jumalat. Väga tore oli näha noori niivõrd haaratud oma tegevusega ning nende ansamblitunnetus oli tõesti märkimisväärne. Suur tänu nii neile kui ka meeskonna juhile Kaido Kikkasele, kelle tubli panus koguduse muusikategevuse üldpildis oli ja on alati väga tänuväärne. Isa Thomas oma jutluses mainis vajadust ikka ja taas tuua oma ande Jumalale, aga ka üksteise teenimiseks.

Kogu laagri jooksul andiski Jumal kõigile tunda, et sellest mis tundub koguduses pisku, sai seekord isegi paljuks. Jumal teeb imet ning kasvatab ja aitab igaühel leida oma koha Tema teenimise tarvis. Värskelt sündinud vokaalkvartett lõpetas seekordse missa ning rõõm oli tõdeda, et Jumal tuleb meiega kaasa uude algavasse hooaega ning ootame põnevusega kõike, mida Ta tahab täide viia läbi Tema Kiriku.

Suured tänud ka Regytale ja tema meeskonnale, kes niivõrd ustavalt teenivad selles osas, et rahvas saaks kolm korda päevas söönuks. Sellise pühendumisega tuntakse ära, et armastussöömaaeg ei jää kunagi Uulus tulemata.

Ootame Jumala tahte tundmist ja selle mõistmist ning täideviimist nende seas, kes kummardavad ja austavad Teda nii vaimus kui ka tões.

Vend Juhani laagrimuljed

Mis laager see ilma Juhani ja tema viiulita on… Alljärgnev on tema kokkuvõte lõppenud kirikulaagrist.

—

Suveaeg  – tähendab, ka suvelaager. Nii on see EKEK kirikuliste aasta tegevuse kohaselt üks oluline etapp kirikuaastas. Veelgi enam – see on aeg mida iga tõsine kirikuline oodab põnevusega. Enam-vähem kindla arvuga põhi koosseisust osavõtjaid olid ka see aasta kohal – Tallinnast Valgani (vahepeatusega Pärnus…). Ja meil oli tõsiselt tore aeg!

Selle aasta põhiteema oli Kogudus kui Jumala Pere. Teemasse aitas sügavuti minna brasiillasest külaline isa Ebenezer Paz, kes on viimastel aastatel resideerunud Rootsis. Isa Benel oli laupäeval kaks huvitavat loengut, mille alapealkirjaks olid “Kaks algust – kaks teed” ja  “Kas suur pauk ja evolutsioon või Jumala looming ning Tema armastus” – viimase puhul on tegemist sellega, mis on kogu aeg kaasas käinud Jumala teed järgivas isikus (eriti mis puutub armastusse). Isa Benel on väga lai silmaring. Tema loengutes tuleb esile hulk teaduslikke, teoloogilisi, filosoofilisi ja kultuurilisi fakte koos aastate jooksul väljakujunenud huvitavate elukogemuste ja arvamustega. Näiteks – füüsika maailmas on leitud, et aatomi keskmes on helilained, mis aktiveerivad aatomi tegevust. Ta võrdles seda laiemas plaanis muusikaga, mida maailmas vahest kõige enam kuuldakse ning teadvustas, et see on justkui termomeeter, mis on võimeline möötma meie ühiskonna vaimset seisundit. Kui need helilained aatomites on tunnusmärgiks vaid liikumisest ajas ja ruumis, siis seesama liikumine muusika helides omab hoopis kõrgemat möödupuud. Minu jaoks küllaltki täpne ja mõtlemapanev tähelepanek. Niisiis läbisid kogu temaatikat detailsed faktid suuremas Jumala plaanis ning see kõik aitas kaasa, et mõista selgemini Jumala võrratut armastust ja Tema arvestamist meie igaühe isikliku eluga siin maakeral, kuigi see on lõppkokkuvõttes vaid liivaterake kogu Universumis.

Laupäeva õhtul oli laagri rahval võimalus osaleda vestluses isa Ebenezer’iga ning saadi hulk huvitavaid teadmisi nii külalise elust ja tegemistest kui ka sellest mis kristlikus maailmas hetkel üldjoontes toimub. Isa Ebenezer on kirjutamas raamatut Aspergeri sündroomist, mille all kannatasid ka sellised maailmakuulsad isiksused nagu Bill Gates ja Steve Jobs. Ta jutustas lähemalt neist mõlemast…. Pärast vestlust toimus isa Thomase juhtimisel väga hea palveosadus. Võiks isegi öelda, et see kujunes laagri üheks olulisemaks tegevuseks, kuna väga mitmed inimesed said sellest sügavalt puudutatud ja isegi lausa muudetud.

Esimesel õhtul vaadati kahte filmi – “Ühendav usk”, mis jutustab Eesti Kristliku ajaloo taustast nagu see vaieldamatult oli. Film on EKN-i tellimusel tehtud. Nagu laagriski mainitud oleks väga vaja, et seda filmi näidatakse kõikides põhikoolides. Teine film oli 11 Oscari auhinda võitnud “Ben Hur”. Hea mõjuga film, mida soovitaksin kõikidel vaadata.

Aga meie aeg laagris ei oleks pooltki seda olnud ilma armsa Regyta ja tema meeskonna maitsvate söökide valmistamiseta – suured ja südamlikud tänud neile. See aasta me võisime nautida Kaido Kikkase uut ja vägevat klahvpilli, mille rikkalik helidevalik andis väga palju juurde selle aastase muusikategevusele. Suured tänud ka meie laagri külalistele Pärnu Immanueli kogudusest, kes esitasid valiku väga huvitavalt kujundatud improvisatsioone flöödile ja viiulile. See oli tõesti meisterlik ettekanne ja nagu isa Thomas mainis – see oli väikene rosin lõpetamaks meie põnevaid laagripäevi.

Nagu lugedes tunda, oli selleaastane laager igati korda läinud. Tänu Jumalale, et ta juhib ka selle koguduse tegevust aastast aastasse ja kuigi on olnud üsnagi rasked ajad kirikuelus, tundub, et on üks hulk jumalarahvast, kes on teadlikult otsustanud jääda ustavaks EKEK-le ning seetõttu ka Jumal ei unusta neid iial.

Aitäh teile – ka mina sain väga õnnistatud sellest laagrist!

Non nobis domine.

Juhan.

PS Viiruk, mida praegu kasutatakse EKEK missadel, on eriliselt meeldiva lõhnaga… kindlasti mõjub see ka heas mõttes palveelule. Selles osas vist kuuluvad tänud ennekõike meie õigeusu kiriku sõpradele….

Muljeid suvelaagrist

Juhan kirjutas nii:

Pärast kaks aastat “vahepausi” EKEK suvelaagritest olin väga õnnelik, et taas sain sel aastal jällegi olla teie armsas osaduses. Selle aasta laagri laks ja pool väga toredalt möödunud päevad on nüüd minevik. Minu tähelepanemist mööda on ühe laagri kõige olulisim komponent selle ürituse osavõtjad. See aasta ei olnud neid toredaid osavõtjaid sugugi vähem kui eelmistel aastatel. Uued näod ilmusid välja nagu vast igal suvel. Üldkavas oli veidi rohkem vaba aega kui varasematel aastatel aga see tuli üldjoontes ainult kasuks arvestades asjaolu, et ilmad olid tohutult ilusad! EKEK laagrid kujunevad selliselt, et iga inimene muutub ühel või teisel ajal oluliseks lüliks kogu laagri üldplaanis ning see aasta oli kuidagi eriline tänu südames iga inimese eest kes soovis laagrist osa võtta. Suur tänu isa Thomase väga huvitava ja sisuka ettekande eest Liturgiast-see avas minu jaoks palju nüansse millest ma polnud varem teadlik. Nüüdsest lähenen liturgiale uute ja veelgi süvenenud arusaamadega. Äärmiselt huvitav oli kuulata Madridi rahvusvahelisest konvendist (mille peakorraldajaks oli ühtlasi Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku Madriidis resideeruv Piiskop Belmonte). Meie kuulajaskonnale jagas vastavat teavet Rutti, Regyta, Karin, Lisette (kes lähemalt peatus CEC Elu eest üritusel) ja isa Thomas. Kes soovib võib ka ICCEC koduleheküljel kuulata mitmed huvitavad ettekanded kui ka jutlused.

Mulle isiklikult tundusid nii hommiku-kui ka õhtupalvused eriliselt õnnistatud hetked ning väga elava ja sügava sisuga oli sel aastal ülistusmuusika osa mille eest vastutasid nii Kaido Kikkas kui ka diakon Janek Tamme.

Laupäevaõhtu “meelelahutuseks” oli kohale kutsutud Rapla Vabakoguduse ansambel kes esitas valik tallekiituse laule kui ka mitu üldtuntud kirikurahva laule.

Ükski laager ei õnnestu ilma, et oleksid need inimesed kes täidavad “Marta kohustused”. Mida vanemaks ma jään seda rohkem hakkab silma kõik tublid Martad vaatamata sellele, et ikka ja jälle on mõni inimene kes väga tahaks meie tähelepanu enam ja enam juhtida justnimelt ning ainult Mariale. Paraku ilma selle Marta ei oleks meil kordagi nii vahvasti ja maitsvalt laud kaetud kui poleks seekordsed “Martad” -Regytat ja Ruttit oma meeskonnaga. Suur ja südamlik tänu neile!

Nagu isa Thomas oma hommikuses jutluses vihjas-me oleme elavad kivid ühes olulises hoones. Lisaksin enda poolt vaid seda; aidaku meid Jumal jätkuvalt ja hästi elada selles hoones ning kasvatagu Tema meie usku ja armastust olla jäädavalt see auväärne ja “apostellik tempel” keda teisisõnu nimetatakse Kristuse pruudiks.

 

(vt ka Kaku laagrimuljeid)

 

Kirik pakkus muusikalist kosutust

Isand Jaan Rapp jagab muljeid hiljutisest Andrus Lukase kontserdist.

“Kui muidu ollakse harjunud, et Harkujärve kiriku ümber on tublisti saginat pühapäeviti – viimasel ajal poole viie paiku -, 15. oktoobri õhtulgi olid pühakoja uksed kutsuvalt valla, maja ees põlesid küünlad ning majaesine oli üpris tihedalt autosid täis. Ometi oli laupäev. Mis siis toimus?

Sel sügisel on Harkujärve kogudus nõuks võtnud pakkuda kosutust hingele ja vaimule muusika vahendusel. Kuna kontserdid toimuvad pühakojas, on loomulik, et eelkõige on pakutav muusika vaimuliku sisuga.

Otsa tegi eelmainitud õhtul lahti laulja ja kitarrist Andrus Lukas, kes oli kaasa võtnud veel kaks muusikut. Ette oli teada, et süntesaatoril saadab teda Simmo Vaiksoo, ent boonusträki osas oli löökpillipõristaja Silver Kütt.

Õhtu sõnalise osa eest kandis hoolt koolitaja Jaanus Kangur, kellel selle pühakojaga ka isiklik side. Oma kahest sõnavõtust pikemas rääkis ta kiriku rollist ühiskonnas. Mõtlemapanev oli, et piirkonnas, kus asub kirik, tunnevad inimesed end uuringute kohaselt reeglina paremini kui seal, kus kirikut pole. Eks see efekt ole näha ka jõuluajal, kui paljud inimesed ühtäkki tee kirikusse leiavad …

Andrus Lukas esines tuntud headuses. Mitu tema pala olid tegelikult palved, nagu näiteks „Usutunnistus“ või „Meie isa palve“. Ent oli ka hoopis teistlaadseid laule, näiteks ühele oli sõna teinud kauaaegne telediktor ja „paaripanija“ Harri Kingo. Eks kava oligi üles ehitatud mõttega, et kogudusse mittekuulujaid mitte päris ära ehmatada, samas näidates neile, mida Jumalal meile kõigile pakkuda on.

Samas võib lugude ühisnimetajana välja tuua, et kõik olid äärmiselt sügavasisulised. Samuti oli nende viis korraga nii õrn kui jõuline.

Kontserdile andis lisaväärtuse musitseerijate soe olek nii kontserdi ajal kui pärast seda kiriku tagaosas toimunud traditsioonilise teelaua ajal. Mindi isegi vaidlema, kes kolmest kõige enam säras …

Kirikusse kogunes sel kaunil õhtul umbes 40 inimest raukadest rinnalasteni, neist ligi veerand olid sellised, kes tavapäraselt Harkujärve kirikut ei väisa. Loodetavasti leiavad nad aga pühakoja veel teinegi kord üles. Kui mitte missa, siis kas või järgmise kontserdi ajal…”