Kisub juba traditsiooniks, et lisaks vioolamängule kirjutab Juhan meil ka laagrikroonikaid. Siin siis selleaastane meenutus…
Selle aasta EKEK suvelaagrit peeti, nagu ka eelmisel aastal, taaskord Vormsi saarel. Kolm väga toredat suvepäeva on saanud osaks Pärnu Püha Apostel Barnabase ja Tallinna Püha Esimärter Stefanose koguduste kirikuelu traditsioonist, pakkudes hindamatut võimalust kinnitada oma usku ja suhelda teiste koguduste liikmetega.
Reede õhtul kl 18 toimus külalistemaja ees laagri avamine. Kui laagri avasõna öeldi hallivõitu taeva taustal, siis pärast laagri kordamineku eest loetud õnnistussõnade kõlamist juhtus ime – särav päike ronis pilve vahelt välja! Tõepoolest, see päike saatis vahetpidamata meie toimetusi ja tegemisi kõik need järgnevad päevad, kui me Vormsil viibisime.
Pärast registreerimist kogunesime kohalikku kirikusse õhtupalvuseks, mille järel saime kehakinnitust. Selle õhtu esimese ühise tegevuse (pärast kõigi osalejate kohalejõudmist) pealkiri kõlas kuidagi karmilt, kandes nime “Kes kannatab, see kaua elab”. Valmistasin end ja oma vaimu mingiks karmiks tegevuseks ette, kuid tegemist oli hoopiski palju rõõmustava sündmusega – Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku päris oma palveraamatu esitlusega!
See raamat koosneb paljudest vajalikest palvetest, mis on mõeldud igat kirikulist aitama sammu võrra edasi oma igapäevases usuelus. Ma olen veendunud, et see raamat täidab oma eesmärgi kõigi jaoks, kes seda peavad heaks abivahendiks usus käimises; kes kogu meele ja mõistusega usuvad ning loodavad selle raamatu nurgakivile – meie Lunastajale ja Päästjale Jeesusele Kristusele.
Kahel järgneval hommikul pärast ärkamist seadsime sammud Vormsi trahteri poole, mis asus umbes veerand tunni jalutuskäigu kaugusel meie külalistemajast. Pean tunnistama, et see oli enne hommikueinet väga värskendav ja teretulnud tegevus! Suured tänud peab siinkohal ütlema kohaliku Hullo trahteri omanikele, kes olid meile valmistanud väga maitsvad toidud.
Laupäeva keskhommikul kogunesime saali, et kuulata vend Juhani loengut teemal “Pühakirja kanoniseerimise eellugu,” kui ka väljavalitud teostest koosnevat soolokontserti, mille vahele oli põimitud tekstid Johannese Ilmutuse raamatust. Et “Eesti 100” temaatika oleks esindatud ka laagri üldkavas, võisime kuulda Tõnu Kõrvitsa “Rändaja laulu”, mille kaunite helide saatel lahti mõtestada meie ühist teekonda siin maises elus.
Selle aasta laagri kõige kaugemad külalised olid taas Londoni Püha Stefanose koguduse preester isa Dana Jackson koos oma abikaasa, Edye’ga. Isa Dana juhtis tähelepanu mõttele kogudusest kui perekonnast, rõhutades selle terviklikku funktsiooni, nagu ihuliikmed inimkehas. Kuuldud sõnade kaudu võisime tõepoolest kinnitust leida, et kogudus, kui terve perekond, on siin ilmas järjest vajalikumaks muutuv mudel, mille keskel elatakse rõõmud ja mured koos läbi ning millele leitakse Jumala abiga lahendusi.
Vaba aeg päikesepaistelisel pärastlõunal viis päris mitme inimese jalutama kas lähedalasuvale kalmistule või hoopis Vormsi saare teises otsas asuva tuletorni juurde. Teised aga kasutasid võimalust minna pihile ja vabaneda oma elu koormatest. Tervel saarel võis kogeda imelist rahu ja vaikust.
Õhtul toimus esimene Püha Armulaualiturgia; tselebrant oli isa Thomas ning jutluse/homiilia pidas isa Dana, mille jooksul rõhutas ta andeksandmist kõigile, kes meile on haiget teinud. See on ülimalt suur väljakutse!
Ülistuslaule EKEK missal lauldakse enne pühakirja lugemist ja pärast Armulaua jagamist. Pühakirja lugemiste vahele musitseerib/improviseerib klahvpillil Kaido Kikkas ning kiriku kantor Riho Kinksaarel oli selleks korraks valmis pandud tema enda poolt värskelt loodud psalmiviis. Ülistusmuusikaga teenisid Aet Marliise, Joosep Mattias ja Johannes Eriste. Eriti puudutasid seekordsed laulud “Sinu veri” ja “Ohver”. EKEKi kogudustes omab muusika olulist kohta, ilma et see kuidagi heidaks varju kuuldud Jumala sõnale või sakramentidele. Muusika teenib neid kahte olulist jumalateenistuse osa.
Õhtul oli taas vaba aeg inimestega jutustamiseks või jalgpalli MM-ile kaasaelamiseks. Ühe laua ääres jagati muljeid nõukogude ajast ja eluolust, mis tundus äratavat elavat huvi neile, kelle jaoks see teema on täna veel niivõrd aktuaalne.
Pühapäeva hommikul pärast hommikueinet korraldati meile Vormsi talumuuseumis ekskursioon. Suhteliselt väikesel territooriumil võisime tutvuda ammusel ajal siia tulnud rootslaste saatusega, Vormsi saare majanduse arenguga, aga ka keeruliste aegadega, kui Vormsile saabus misjonär Österblom, kelle aktiivsel juhtimisel muutus tagasipöördumatu jõu ja väega saarlaste elu – vabaneti oma paganlikest kommetest ning võeti vastu Jumala sõna ja hakati järgima Kristust Jeesust oma elus.
Aga see ei tähendanud, et sellest hetkest alates oleks kõrvale jäetud kõik tol ajal levinud halvad eluviisid ja kombed, sest osa traditsioone, mis oli läbi aegade saanud osaks saarlaste loomuliku eluviisi juurde kuuluvaks, said kahjuks koos misjonikäsuga täiesti hävitatud. Näiteks kohalik rahvapill talharpa kadus täiesti saarelt, kui pastor Österblom nõudis iga pere kasutuses oleva pilli loovutamist ning nende ühiselt tules hävitamist. Täna eksponeeritakse neid pille vaid fotode abil, kuid kunagi oli neid arvuliselt olnud umbes 250.
Tuli ilmsiks, et Vormsi saar on läbi aegade saanud ka tulekahju näol laiaulatuslikult kannatada, seda eriti rookatustega taluhoonete leviku tõttu. Isiklikult oli mul kahju kohalikust õigeusukirikust, mille oma kunagisest silmnähtavast ilust on tänaseks päevaks alles jäänud vaid meeletu varisemisoht. 1905. aastani oli seal olnud ligemale 300-liikmeline aktiivne kogudus, aga ortodoksi liturgia keel ei ühildunud rootsi rahvakeelega, mis põhjustas ajapikku tagasipöördumist luteri kiriku juurde. C’est la vie…
Pühapäevasel armulaualiturgial oli taas tselebrandiks laagri peakorraldaja isa Thomas Eriste. Jutluse pidas taas külaline Inglismaalt, isa Dana Jackson. Kui laupäevane jutlus rääkis sellest, mida teha siis, kui keegi on sulle haiget teinud, siis seekordne jutlus rääkis sellest, kuidas käituda siis, kui ise oled eksinud.
Isa Dana jutlusega seoses saime kõik osa väga ilusast teatraalse mõjuga pantomiimist, mis algas tema põlvilioleva seisundiga risti ees, kuid kus järjest oma keha “avamisega” võisime kogeda Kristuse imelist puudutust selle puhul, kes kogu hinge ja ihuga januneb Jumala järele. Selle “etenduse” saatemuusika oli loonud isa Dana abikaasa Edye. See lühike etendus oli väga sobiv jutluse laiemas mõttes, tuues esile igaühe võimaluse heita taas põlvili risti ette ja alluda Jumala täielikule ja kindlale tahtele, ilma milleta me ei või kogeda tõelist andeksandmise ja -saamise väge.
Kuna aeg surus peale, siis tuli kiiruga lõunat süüa, viimased koristustööd lõpetada ning asuda sadama poole, kus ootas meid kolmveerandtunnine praamisõit taas mandrile.
Olen tänulik Jumalale, et ta andis meile kõigile võimaluse osa saada EKEK suvelaagrist ning soovin, et kõik see hea, mis me laagri osaduses olles kogesime, võiks saata meid läbi uue kirikuaasta, kuni me taas kohtume suvel AD 2019. Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu ning jäägu meie kõigiga. Aamen!
