Isand Jaan Rapp jagab muljeid hiljutisest Andrus Lukase kontserdist.
“Kui muidu ollakse harjunud, et Harkujärve kiriku ümber on tublisti saginat pühapäeviti – viimasel ajal poole viie paiku -, 15. oktoobri õhtulgi olid pühakoja uksed kutsuvalt valla, maja ees põlesid küünlad ning majaesine oli üpris tihedalt autosid täis. Ometi oli laupäev. Mis siis toimus?
Sel sügisel on Harkujärve kogudus nõuks võtnud pakkuda kosutust hingele ja vaimule muusika vahendusel. Kuna kontserdid toimuvad pühakojas, on loomulik, et eelkõige on pakutav muusika vaimuliku sisuga.
Otsa tegi eelmainitud õhtul lahti laulja ja kitarrist Andrus Lukas, kes oli kaasa võtnud veel kaks muusikut. Ette oli teada, et süntesaatoril saadab teda Simmo Vaiksoo, ent boonusträki osas oli löökpillipõristaja Silver Kütt.
Õhtu sõnalise osa eest kandis hoolt koolitaja Jaanus Kangur, kellel selle pühakojaga ka isiklik side. Oma kahest sõnavõtust pikemas rääkis ta kiriku rollist ühiskonnas. Mõtlemapanev oli, et piirkonnas, kus asub kirik, tunnevad inimesed end uuringute kohaselt reeglina paremini kui seal, kus kirikut pole. Eks see efekt ole näha ka jõuluajal, kui paljud inimesed ühtäkki tee kirikusse leiavad …
Andrus Lukas esines tuntud headuses. Mitu tema pala olid tegelikult palved, nagu näiteks „Usutunnistus“ või „Meie isa palve“. Ent oli ka hoopis teistlaadseid laule, näiteks ühele oli sõna teinud kauaaegne telediktor ja „paaripanija“ Harri Kingo. Eks kava oligi üles ehitatud mõttega, et kogudusse mittekuulujaid mitte päris ära ehmatada, samas näidates neile, mida Jumalal meile kõigile pakkuda on.
Samas võib lugude ühisnimetajana välja tuua, et kõik olid äärmiselt sügavasisulised. Samuti oli nende viis korraga nii õrn kui jõuline.
Kontserdile andis lisaväärtuse musitseerijate soe olek nii kontserdi ajal kui pärast seda kiriku tagaosas toimunud traditsioonilise teelaua ajal. Mindi isegi vaidlema, kes kolmest kõige enam säras …
Kirikusse kogunes sel kaunil õhtul umbes 40 inimest raukadest rinnalasteni, neist ligi veerand olid sellised, kes tavapäraselt Harkujärve kirikut ei väisa. Loodetavasti leiavad nad aga pühakoja veel teinegi kord üles. Kui mitte missa, siis kas või järgmise kontserdi ajal…”