Juhan kirjutas nii:
Pärast kaks aastat “vahepausi” EKEK suvelaagritest olin väga õnnelik, et taas sain sel aastal jällegi olla teie armsas osaduses. Selle aasta laagri laks ja pool väga toredalt möödunud päevad on nüüd minevik. Minu tähelepanemist mööda on ühe laagri kõige olulisim komponent selle ürituse osavõtjad. See aasta ei olnud neid toredaid osavõtjaid sugugi vähem kui eelmistel aastatel. Uued näod ilmusid välja nagu vast igal suvel. Üldkavas oli veidi rohkem vaba aega kui varasematel aastatel aga see tuli üldjoontes ainult kasuks arvestades asjaolu, et ilmad olid tohutult ilusad! EKEK laagrid kujunevad selliselt, et iga inimene muutub ühel või teisel ajal oluliseks lüliks kogu laagri üldplaanis ning see aasta oli kuidagi eriline tänu südames iga inimese eest kes soovis laagrist osa võtta. Suur tänu isa Thomase väga huvitava ja sisuka ettekande eest Liturgiast-see avas minu jaoks palju nüansse millest ma polnud varem teadlik. Nüüdsest lähenen liturgiale uute ja veelgi süvenenud arusaamadega. Äärmiselt huvitav oli kuulata Madridi rahvusvahelisest konvendist (mille peakorraldajaks oli ühtlasi Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku Madriidis resideeruv Piiskop Belmonte). Meie kuulajaskonnale jagas vastavat teavet Rutti, Regyta, Karin, Lisette (kes lähemalt peatus CEC Elu eest üritusel) ja isa Thomas. Kes soovib võib ka ICCEC koduleheküljel kuulata mitmed huvitavad ettekanded kui ka jutlused.
Mulle isiklikult tundusid nii hommiku-kui ka õhtupalvused eriliselt õnnistatud hetked ning väga elava ja sügava sisuga oli sel aastal ülistusmuusika osa mille eest vastutasid nii Kaido Kikkas kui ka diakon Janek Tamme.
Laupäevaõhtu “meelelahutuseks” oli kohale kutsutud Rapla Vabakoguduse ansambel kes esitas valik tallekiituse laule kui ka mitu üldtuntud kirikurahva laule.
Ükski laager ei õnnestu ilma, et oleksid need inimesed kes täidavad “Marta kohustused”. Mida vanemaks ma jään seda rohkem hakkab silma kõik tublid Martad vaatamata sellele, et ikka ja jälle on mõni inimene kes väga tahaks meie tähelepanu enam ja enam juhtida justnimelt ning ainult Mariale. Paraku ilma selle Marta ei oleks meil kordagi nii vahvasti ja maitsvalt laud kaetud kui poleks seekordsed “Martad” -Regytat ja Ruttit oma meeskonnaga. Suur ja südamlik tänu neile!
Nagu isa Thomas oma hommikuses jutluses vihjas-me oleme elavad kivid ühes olulises hoones. Lisaksin enda poolt vaid seda; aidaku meid Jumal jätkuvalt ja hästi elada selles hoones ning kasvatagu Tema meie usku ja armastust olla jäädavalt see auväärne ja “apostellik tempel” keda teisisõnu nimetatakse Kristuse pruudiks.
(vt ka Kaku laagrimuljeid)
