Ettekanne EKEK suvelaagris 17.7.2010 Uulus

Priit Gregorios Tamm

Tänapäeva inimesel ja kahjuks ka tänapäeva kristlasel on kujunenud arusaam kirikus toimuvast kui mitmesuguste ürituste jadast, mida korraldatakse selleks, et erinevatel vanuse- ja huvigruppidel oleks kirikus tegemist ja et nad ei jääks kirikust kõrvale.

Ja kui on üritusi igale maitsele ning erinevatel päevadel ja kellaaegadel, siis loomulikult tekib meie ajastu homo consumericus’el tunne, et ta saab ja võib valida seda, mis talle parasjagu kõige enam meeldib või mis talle ajaliselt sobib. Kirik ja jumalateenistuslik elu ei ole enam inimese elurütmi kujundajaks, vaid inimene kujundab koguduse elurütmi vastavalt oma harjumustele.

Olen kuulnud kunagi ühelt oma koguduse noorelt liikmelt pühapäeva veetmise kohta, et alati (tegelikult enamasti) ei jõua ta kirikusse, kuna parasjagu on just sel ajal toimunud mingi “konkureeriv üritus”. Tarbimisühiskonna liikmetena teame, et asi, mis on paremini pakitud, paremini välja pakutud, kergemini kättesaadav ja paremini tarbitav, läheb lihtsamalt kaubaks. Kuigi jah – alati ei pruugi särava sisu all olla kvaliteetset või vajadusi rahuldavat kaupa.

Usun, et selline arusaamine kiriku jumalateenistuslikust elust ja meie ettekande kontekstis konkreetselt just pühapäevasest jumalateenistusest tuleneb sellest, et ollakse kaotanud või unustanud (pühapäevase) jumalateenistuse tõeline tähendus ja mõte – miks me seda ikkagi teeme?

Maailm on muutunud ja kõik, mis tahab end nähtavaks-kuuldavaks teha, konkureerib inimese tähelepanu pärast. Siit ka eriti läänemaailmas (aga juba ka meil) levinud seeker-sensitive (otsijatundlikud) teenistused – ei tehta midagi sellist, mis võiks haavata uustulnukat või olla tema jaoks kummaline.

Ent jumalateenistus ei ole lihtsalt üks traditsiooniline üritus, millel juhtumisi on oma ajalooline taust.

Aga kust kogu asi alguse sai? Aleksander Schmemanni väitel on kristlus algusest peale on olnud rõõmukuulutus, ainsa võimaliku rõõmu kuulutus siin maa peal. See rõõm on pea peale pööranud võimaliku rõõmu mõiste. Kui mõtleme Pühale Nädalale, siis teame, et jüngrite jaoks oli tuttava ja turvalise lõpp lähedal, pimedus oli vallutamas maailma ja näis, et millegi üle ei ole rõõmustada. Kuid ainult kristlus sai ja saab kuulutada kõikehaaravat rõõmu. Ja selle rõõmuga muutis ta Lõpu Alguseks. Ilma selle rõõmu kuulutuseta on kristlus mõistetamatu. Ainult rõõmu kuulutades oli Kirik maailmas võidukas ja kaotas maailma, kui ta kaotas rõõmu ja ei olnud enam selle tõsiseltvõetavaks kuulutajaks.

Ingel hüüdis Hea Sõnumi alguses: “Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale!” ja Hea Sõnum lõpeb sõnadega: “Ja nad kummardasid Teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma.” (Lk 2:10; 24:52). Kirik peab taasavastama selle rõõmu ja tema tähenduse. Ja iga koguduse liige peab osa saama sellest rõõmust, et olla võimeline seda edasi kandma.

Rõõmu ei saa analüüsida ega defineerida. Rõõmusse sisenetakse. “Mine oma Issanda rõõmusse!” (Mt 25:21). Ja meil ei ole muud võimalust sellesse rõõmusse minekuks kui see toiming, mis on Kirikule olnud nii rõõmu allikaks kui selle täitumiseks – ja see ongi rõõmu sakrament ise, Eucharistia.

Eucharistia – rõõmus tänu – on liturgia, mis kõige selgemini väljendub meie pühapäevases jumalateenistuses.

Mõnede jaoks on liturgia Kiriku kõikidest tegevustest kõige tähtsam, kui mitte ainus; teiste jaoks on liturgia kõrvaline – oluline on misjon või heatevegus või Sõna uurimine. – Siis ongi võimalik vihata liturgiat, protesteerida selle vastu, hüljata teda kui kuiva, tuima ja mõistetamatut.

Kuid see ei ole kreeka sõna leitourgia algtähendus. See tähendas toimingut, mille teostamiseks muutus grupp inimesi “üheks ihuks”, mida nad ei oleks olnud pelgalt indiviidide summana. See tähendas ka inimese või grupi tegutsemist omal kulul ühiskonna üldiseks heaks. Nõnda oli Iisraeli liturgiaks maailma ettevalmistamine Messia tulekuks; ja selles sai neist Jumala Iisrael, Tema eesmärkideks valitud rahvas.

Seega on Kirik ise liturgia, teenimine, kutsumine toimida selles maailmas Kristuse meelsuses, tunnistamine Temast ja Ta kuningriigist.

Eucharistia, pühapäevane jumalateenistus on Kiriku astumine oma Issanda rõõmusse. Ja see ning sellest rõõmust tunnistamine ongi Kiriku kutsumine, tema olemuslik liturgia.

See ongi Kristuse Ihuks saamine. Olulisim osa pühapäevases liturgias on Armulaud.

Me kuuleme tihti metafoori, et kogudus on Kristuse Ihu. Mida see õieti tähendab? Pühapäevane kogunemine ja selles kogunemises Eucharistia, Kiriku Sakrament, ongi tegelikult see, milles kogudus saab selleks, kes ta on: Kristuse ihu, Püha Vaimu tempel, uue elu kingitus, Jumala riigi manifestatsioon, Jumala tundmine ja osadus Temaga. Kogudus saab selleks “kogunemise sakramendi” kaudu – paljud tulevad kokku, et luua konkreetse pühapäeva konkreetne kogudus, tuues ühe ihuna, ühes usus, ühes armastuses ja ühes lootuses kokku liidetuna, selle Püha Ohvri, ohverdades Jumalale “ühest suust ja südamest” Eucharistia, tänuohvri, ja kinnitades justkui pitseriga seda ühtsust – Kristuses Jumalaga ja Kristuses üksteisega – nendest Pühadest Andidest osa saades.

Pühapäevane Jumalateenistus Kirikuks saamine. Eucharistia on kõige paremini mõistetav teekonnana. See on kiriku teekond Jumala riigi dimensiooni.

Rännak algab juba siis, kui inimesed tõusevad oma vooditest ja lahkuvad oma kodudest. Nad jätavad tõepoolest oma praeguse elu selles konkreetses maailmas ja ükskõik, kas nad peavad sõitma kirikusse autoga kakskümmend kilomeetrit või kõndima kaks kvartalit, leiab juba aset see sakramentaalne toiming, mis on kõige järgneva tingimuseks. Sest just nüüd toimub selle pühapäevase Koguduse moodustumine, või olles täpsem, toimub nende kujunemine Jumala koguduseks. Seni on nad olnud üksikinimesed, mõned rikkad, mõned vaesed, mõned venelased, mõned eestlased jne, nad on olnud “loomulik” maailm ja ühiskond. Ja nüüd on neid kutsutud kokku ühte kohta, võtma kaasa oma elu ja oma “maailma” ja saama enamaks, kui nad olid: uueks ühiskonnaks, millel on uus elu.

Eesmärk on Kirikuks, koguduseks saamises ja see tähendab Tema kohalolekut, kelles kõik asjad jõuavad lõpule ja kelles kõik asjad leiavad oma alguse.

Liturgia algab tegelikult tõelise eraldumisega sellest maailmast. Juba lituriga avadialoog tunnistab sellest, kui me ütleme: „Õnnistatud olgu Jumal, Isa, Poeg ja Püha Vaim; ja õnnistatud olgu Tema kuningriik nüüd, ikka ja igavesti.“

Oma püüdlustes muuta kristlust köitvaks inimesele tänavalt oleme me tihti pisendanud, isegi täielikult unustanud selle vajaliku eralduse. Me tahame kristluse muuta “mõistetavaks” ja “vastuvõetavaks” sellele müütilisele “moodsale” inimesele tänavalt. Ja unustame, et see Kristus, kellest me nii sageli kõneleme, “ei ole sellest maailmast” ja et pärast oma ülestõusmist ei tundnud isegi Ta oma jüngrid Teda ära. Maarja Magdaleena arvas, et Ta on aednik. Kui kaks Tema jüngrit läksid Emmausse, siis tuli Ta nende juurde ja käis koos nendega, aga nad tundsid Ta ära alles leivamurdmisest.

Ta ilmus kaheteistkümnele jüngrile, kui uksed olid lukus. Ilmselt ei olnud enam piisav lihtne teadmine, et Ta on Maarja poeg. Miski ei sundinud Teda enam ära tundma füüsiliselt. Teiste sõnadega, Ta ei olnud enam osa sellest maailmast, selle maailma reaalsusest ja Tema äratundmine, Tema ligiolu rõõmusse astumine, Temaga koos olemine tähendas pöördumist teistsugusesse reaalsusse. Issanda kirgastamisel ei olnud sellist vastuvaidlematut ja kõigile nähtavat tõendust, nagu seda oli Tema kannatamine ja ristilöömine. Paljud ju kinnitasid Tema ristilöömist ja suremist, kuid paljud ei kinnitanud ega suutnud ka uskuda Tema ülestõusmist – ja see on tänaseni nõnda. Issanda kirgastamine saab tunnetatavaks ainult selle saladusliku surma kaudu ristimisvees, ainult Püha Vaimu võidmise kaudu. Seda võib tunda ainult koguduses, kui ta koguneb kohtuma oma Issandaga ja saama osa Tema ülestõusmiselust.

Isa Leevi piiblitunnis kuulsime taevasest jumalateenistusest. Ka minu mõtted siin haakuvad tema omadega. Algkristlased mõistsid väga hästi, et selleks, et saada Püha Vaimu templiks, peavad nad minema taevasse, kuhu Kristus on läinud. Nad mõistsid ka seda, et see taevasseminek on tegelikult tingimus kogu nende missiooni ja teenimise jaoks selles maailmas. Sest taevas vajutati neid uude Jumala riigi ellu, ja kui nad siis pärast jumalateenistust pöördusid tagasi maailma, siis peegeldasid nende näod valgust, selle Jumala riigi “rõõmu ja rahu”, mille tunnistajateks nad tõepoolest olid. Nad ei toonud endaga kaasa programme ega teooriaid; kuid kuhu iganes nad läksid, seal tärkasid Jumala riigi seemned, süüdati usk, elud muutusid, võimatud asjad said võimalikeks. Nad olid tunnistajad, ja kui nende käest küsiti: “Millest teie näod nii säravad? Kus on selle väe allikas?” siis nad teadsid, mida vastata ja kuhu inimesi juhatada. Tänapäeval aga kohtame kirikus kahjuks väga sageli ikka sedasama vana maailma, mitte Kristust ja Tema riiki. Ja me ei taipa, et me ei jõua kuhugi sellepärast, et me kunagi ei jäta oma vanu paiku selja taha.

Kokkuvõttes: jumalateenistuse mõte on saada üheks, saada Kristuse Ihuks, Kirikuks. Kirik on lunastuse sakrament. Ja meie töö on kuulutada sõnumit rõõmust. Ja kui me jumalateenistuses kuuleme: “minge rahus ja teenige oma Issandat rõõmuga!” siis teame, et meid läkitatakse just meie ülesande juurde. Eucharistia, sõna ja leib ja vein koos Jeesusega oli meie rännaku, oli aja lõpp. Ja nüüd on ta taas algus. Ja asjad, mis näisid võimatud, on nüüd võimalikud. Selle maailma ajast on saanud Koguduse aeg, lunastuse aeg, päästmise aeg. See ongi Eucharistia, pühapäevase jumalateenistuse mõte; Kiriku missioon algab taevamineku liturgiast, Jeesuse tegelikkuses olemisest, sest ainult see teeb võimalikuks misjoniliturgia. Aga selleks me siin maailmas olemegi.