Isa Bernard Andracchio,
KEK Kuningas Kristuse koguduse preester Philadelphias (USA)

Eesti keelde tõlkinud isa Heigo Ritsbek

Kiriku õpetust ainult meesvaimulikest on tänapäeval mõnedel inimestel raske mõista. Eriti teeb selle probleemi keeruliseks fakt, et küsimust tahetakse ainult ühest aspektist – võrdsuse aspektist – vaadelda. Jeesus asetas preestriameti meeste hulka – nii nagu isaks olemisegi. Sellel pole absoluutselt mingit pistmist meeste nn “üleolekust” naiste suhtes: mehed ei ole naistest üle. Mehed ja naised on oma väärikuses võrdsed, nad on võrdselt loodud Jumala näo järele. Kuid see võrdsus ei tähenda samasust kõiges. Ega ei tähenda see, et meestel ja naistel peaks absoluutselt sama roll ühiskonnas olema. Kuna tõepoolest teatud ühiskondades on naisi diskrimineeritud ja seda tehtud ka Kiriku liikmete poolt, arvavad osa inimesi, et ainult meestele vaimulike rolli jätmine on osa sellest diskrimineerimisest. Kuid see ei ole nii. Jeesus rajas preesterkonna ja Ta kutsus sellesse vaid mehi. Mõnikord öeldakse, et Jeesus tegi seda vaid Tema ajastu traditsioonilisi arusaamu silmas pidades. See ei ole aga sugugi mitte tugev argument. Jeesus murdis paljudes asjades – ja isegi vapustavalt paljudel juhtudel – oma ajastu arusaamisi. Ja seda ka naiste suhtes. Näiteks lubades olla naistel Tema lähemate järgijate hulgas, nendega avalikult suheldes ja andes meeste ja naiste abieluõigustele võrdse kaalu. Samas ei kutsunud Ta naisi preestriteenistusse – ja see näitab meile midagi väga olulist. See tähendab, et Jeesus soovis preestriteenistuses näha ainult mehi. Eriti teeb selle arusaama selgeks suhtumine Õndsasse Neitsi Maarjasse. Ta ei saanud ei apostlitega võrdset missiooni ega ka mingit muud preestrirolli. Sellest johtub väga selgelt, et kui naisi ei pühitseta preestriteks, siis mitte seepärast, et nad oleksid milleski vähem väärikad või “väärtuslikud”, ega tähenda see nende diskrimineerimist. Selles näeme me hoopiski Universumi Issanda ja Päästja plaani täitumist. Kirikul ei ole meelevalda muuta seda, mida Jeesus Kristus on juba rajanud. Isegi kui Rooma paavst tahaks naisi preestriteks pühitseda, ei saa ta seda teha, sest Kirik ei ole mitte paavsti Kirik, vaid Kristuse Kirik.

Miks on siis preesterlus eksklusiivselt maskuliinne? Kirikust kõneldes kasutame me alati feminiinseid termineid. Kirik on Kristuse pruut. Isegi terminis Kristuse Ihu on feminiinsus olemas. Püha Apostel Paulus kirjutab Efesose 5, et Kirik on Kristuse Ihu, sest ta on “üks liha” või “üks ihu” Kristusega, nii nagu naine on üks ihu mehega. Miks on Kirik feminiinne? Üheks põhjuseks on see, et ta võtab vastu armu väljaspool iseennast ja toidab usklikke endas, nii nagu ema toidab oma veel-sündimata last oma ihus. Sellel põhjusel kõneleme me “pühast emakirikust” või Kirikust kui Emast.

Mida on sellel kõigel siis tegemist meestest koosneva preesterkonnaga? Preester on sakramentaalne märk Kristusest kui Kiriku Peigmehest. Peigmees on ju mees! See ei ole juhus, et Kolmainsuse Teine Isik sai inimeseks saades meheks. See identiteet on maskuliinne Jumala suhtes oma rahvaga ja Jumala rahva identiteet on esitatud feminiinselt. Meessoost preester seisab Kristuse isikus – in persona Christi. Ta on sakramentaalne märk Kristusest kui peigmehest (Mt 9:15; 25:1-12; Jh 3:27-30; Ef 5) Kristuse Ihu, Tema pruudi ees. Kui naine püüab seda rolli täita, on see nonsenss – samasugune nonsenss, kui mees püüaks olla “ema”. See pole mitte ebavõrdsus, vaid Jumala poolt antud erinevus mehe ja naise vahel.