Bo Giertz

Apostlite kirikus oli nii liturgia kui äratus. Mõlemat mainitakse seoses esimese nelipühaga. „Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: „Mida me peame tegema, mehed-vennad?““ (Ap 2:37). See on äratus. „Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas“ (Ap 2:46). See on liturgia.

Kiriku ajaloos on mõlemad käinud kõrvuti. Siiski on nende esinemisvormid olnud väga erinevad. Äratus on kui hõõguvate süte kohal võbelev leek. See lahvatab ja levib, tõuseb üles taeva poole ja näib, et kaob siis jälle. Paistab, et pimeduse ajad katkestavad selle ja algkiriku vahelise sideme. Seos on siiski olemas, kuna Vaim on seesama, kes nelipühal südameid puudutas. Niisamuti on Sõna, kes selle salapärase leegi süütab, seesama vägev sõna, mis kostus kord apostlite huulilt.

Liturgia seos apostlite ajastuga on selgem. See on voolanud peatumatult läbi ajastute. Selle alglätted on sünagoogis. Mitte ainult teatud üksikud sõnad nagu „aamen“, „halleluuja“ ja „hosianna“ ei kuulu sellesse katkematusse traditsiooni, vaid kogu missa ülesehitus pärineb jumalateenistusest, millest Jeesus noorena Naatsareti sünagoogis osa võttis ja kus Ta täiskasvanuna astus esile pühi kirju seletama. Apostlik kirik lisas sünagoogi jumalateenistusele uue osa, mille ta sai Issandalt endalt ja mis on kogu liturgia süda – püha armulaua. Kõik liturgia põhiosad on säilitanud esimeste sajandite ilme niisugusena, nagu seda veel nüüdki vastulaulude, kiituspalve („Tõesti, see on õige ja hea“) ja hümni „Püha, püha, püha“ näol järgitakse.

Niisamuti on ilmne liturgia välise vormi katkematu seos apostlite ajastuga. Altar on tänapäeva ühiskonnas ainus paik, kus katkematu pärimuse kohaselt kasutatakse endiselt antiikajal kantud rõivastust. Kiriku võlvide all võib ikka veel kuulda laule, milles on säilinud selle ülistuslaulu kaja, mida Meistri õpilane laulis paasatalle süües. Kirik on ainus koht, kus endiselt võib kuulda keskaja laululoomingu tippsaavutusi või näha meie kultuuri elava osana keskaegseid kunstiaardeid. Tänapäeva ühiskonnaelus ei ole kusagil mujal nii palju vana kultuuri ja austusväärseid traditsioone kui pühas missas.

Kuid kõik see ei ole siiski põhiline. Liturgia sügavam tähendus seisneb selles, et see on kord, mille Vaim ise on loonud, et säilitada ja süvendada seda elu, mida sama Püha Vaim on kirikus äratanud.

Äratus on tuleleek, mis välgatab surnud hingedes. Tuli süttib südames, patune tunneb südametunnistuse pitsitust. Ühtaegu rahutuna ja liigutatuna küsib ta: Mida ma pean tegema? Ja Vaim vastab, kirgastades talle patu tõsidust ja Kristuse piiritut armu.

Liturgia kaudu peab seesama Vaim süüdatud leeki alal. Selle abil võtab Ta äratatud inimese Kiriku osadusse. See on kord, mis aitab rännata valguses, tee, mis kulgeb läbi aastate ja kus hing kutsutakse üha uuesti ühinema kõikide usklike ühise preesterkonnaga, kes toimetab templiteenistust Jumala altari ees palve ja kiitusega, pühitsedes armulauda ja kuulates vaikselt Issanda sõna.

 

Äratuse ja liturgia tunnusjooned

Liturgiat ja äratust nähakse sageli teineteise vastanditena. Kuid nii ei olnud see algkirikus ega peaks olema nüüdki. Kumbki on sama Vaimu töö ja elab samast pärimusest. Mõlemal on õigus eksisteerida ja kujuneda oma tunnusjoonte järgi.

Äratus ja liturgia kõnelevad osaliselt erinevat keelt ja nii see peabki olema. Äratuse tööriist on kõneldud sõna, millel on prohvetlik autoriteet ja mis suudab oma väega murda kivikõvad südamed ja mõjutada neid evangeeliumi kogu südamlikkusega. Äratuse keel on enamasti argikeele sugulane. Jumal otsib kadunuid ja eksinuid. Sõna puudutab neid, kes ei pea Jumala koja õuesid oma koduks ja keda pole ehk õpetatud tundma Piibli mõistestikku. Seetõttu äratus ei kõnele Iisai juurest ega Taaveti võtmetest. See kõneleb lastele nende oma keeles asjadest, mida nad on unustanud, kuid mida nad peavad kuulda saama.

Liturgia töötab täiesti erineval viisil. Selle töövahend on sõna, kuid ta ammutab sügavamast allikast. Liturgia kõneleb „tarkusest täiuslike seas“ (1Kr 2:6). Ta kasutab kõiki Piibli rikkusi, kõiki sisult täielikke sümboleid ja Vanas Testamendis esinevaid Kristuse ettetähendusi. Ta ammutab psalmipalvetest ja teeb neist oma palved. Ta kuulab prohveteid ja uuristab evangeeliumi kõige sügavamaid saladusi. Ta armastab kõike seda, mis ennast aeglaselt avab ning mis ikka ja jälle pakub uut mõtlemisainet. Liturgia söandab kasutada ka Piiblisse kätketud tarkust just sel põhjusel, et see pöördub jätkuvalt tagasi samade pühade kordade juurde. Sestap armastab ta sellist muusikat, mis nimelt lihtsuse tõttu sisaldab alandlikku teenimist ja õndsust. Ta ülendab südamed Jumala poole Kyrie ehk laulu „Issand, halasta“ võimsates meloodiakäikudes ja armulaualiturgia ülevas rõõmus. Kõiges selles on ta äratusest üsna erinev.

Seda erinevust võiks ehk väljendada nii, kui võrrelda äratust Issanda tulega, mis langes Eelija püstitatud läbimärjale altarile. Jumal oma suveräänsuses sekkus seal ootamatult, ilmutades oma väge paganate keskel. Liturgia on aga tuli, mis põleb templi altaril ja mida Piibli eeskirja kohaselt ei tohi kunagi kustutada. Äratus on prohvetlik, liturgia on aga preesterlik. Äratus on välgulöök taevast, mis süütab uue tule. Liturgia on Issanda leek, mis usklikke valgustades ja soojendades meie seas juba põleb.

 

Me vajame äratust

Me peame andma nii äratusele kui liturgiale nende õige, algkristliku koha koguduse elus. Äratust on alati vaja, mitte ainult selle tõttu, et kirik peab alati tegema misjonitööd ja püüdma haarata väljaspool olijaid, vaid ka selle tõttu, et kiriku usklikumadki liikmed vajavad jätkuvalt äratust. On ju kirikus just niipalju „vanu Aadamaid“, kui tal on liikmeid. Iga vana Aadam kaldub tukastama, muutma kristliku elu surnud rutiiniks ja kasutama liturgilist korda vääralt selles mõttes, et ta suigub enesega rahulolusse ja paadumusse. Inimene kaldub kinni hoidma usulisest eluviisist, mis sobib tema „oma minale“ ja laseb vanal Aadamal taas tõusta isandaks. Käiakse korrapäraselt kirikus ja armulaual, armastatakse kaunist kirikumuusikat ja imeilusaid pühakodasid. Ollakse siiralt veendunud, et järgitakse õiget õpetust. Samas ollakse enesearmastuse ja endaga rahulolu võimuses, rahuldutakse oma vagade tegudega ja suhtutakse osavõtmatult meid iga päev ümbritsevate inimeste muredesse ja raskustesse. Pühal Vaimul tuleb ikka ja jälle äratada uniseid hingi, pühkida tolmu, asetada vana Aadam seina äärde ja puhuda uut elu surnud kontidesse. Senikaua, kui me oleme veel lihas, ei ole äratus kunagi üleliigne.

 

Me vajame liturgiat

Liturgia on alati vajalik. Normaalne koguduseelu ei saa olla ilma liturgiata. Sakramentide jagamiseks on vaja kindlat vormi ja korda, ka jumalateenistust tuleb pidada teatud kindlal viisil. Lühikest aega võidakse läbi ajada improviseerides ja kasutades kordasid, mida jätkuvalt muudetakse ja uuesti koostatakse. Palveid võib pidada vabalt ja igaks jumalateenistuseks võib luua uue korra. Kuid kõik võimalused kasutatakse üsna ruttu ära. Tasapisi hakatakse järgima sama mustrit, ja nii saabki rituaali kujunemine alguse. Liikumistes, kus püütakse toimida ilma liturgilise korrata, tekivad järjest uued korrad. Samad armastatud laulud korduvad regulaarselt, palvetes kordub sama sõnakasutus, kirikuaasta pühade jaoks kujuneb püsiv traditsioon. Vaevalt oleks ebaõiglane öelda, et sel viisil sündinud korrad on vana liturgiaga võrreldes inetumad ja argisemad. Nendes on Jumala sõna vähem, nende palved ja kõned ei kasuta Piibli sisu tervikuna, vaid piirduvad sellega, et esitavad teatud eriti mõjusana tunduvaid ja armastatud kirjakohti. Uus väljakujunenud liturgia on vaesem, palju vähem piibellik ja hinge tervendav kui vana.

 

Liturgia vaenlased

Seega on nii äratusel kui liturgial on kindel koht Kirikus. Kuid vahel võib liturgia olla äratuse vaenlane, nii nagu ka äratus võib olla liturgia vastane. See pinge on paraku esile tulnud eriti meie kiriku ajaloos.

Tõepoolest, äratus võib olla liturgia kõige ohtlikum vaenlane. Liturgial on mõistagi ka palju muid vaenlasi. Neist kõige tähtsam on sissejuurdunud passiivsus, mille esindajad istuvad jumalateenistusel publikuna, võtmata sellest osa. Rahvast tulvil kirik ei ole sama, mis kogudus. Seal, kus enam ei panda käsi palveks kokku, kus ei painutata pead palveks ja kus hääled, olgu need siis rämedad või kõlavad, ei ühine enam koguduselauluks, seal ei peeta enam tõelist jumalateenistust. Liturgia tähendab alati aktiivset osalemist. Laisk, surnud passiivsus on selle vaenlane.

Kummatigi võib äratus olla veel ohtlikum vaenlane. Ilmalikkus vähemalt teab, et ta ei ole liturgiast vaimulikum. Liturgia suhtes vaenulik äratus aga väidab, et just tema on see jumalateenistus „vaimus ja tões“, mida Jumal tahab. Ta hülgab liturgia ja halvustab seda. Vahel on asi tõesti prohvetlikus vaimus öeldud ja õigustatud kriitikas. Kui preester urgitseb kiituslaulu ajal küünealuseid ja hakkab alles pärast jutlust altari ees põlvitades agendast kirikupalvet otsima, siis võib tõesti rääkida surnud tegudest. Nendest tuleb pöörduda õige jumalateenistuse poole ainsa tõelise Jumala ees. Samas ei ole öeldud, et õige teenistus on see, kui kaasula heidetakse kõrvale, hakitakse armulaualiturgia osi ja minnakse selle asemel kodudesse lugema vabu palveid ja laulma suvalisi laulutekste meelelahutuskultuuri tantsuviisidel. On olukordi, mil on kohane esile tuua prohvet Aamose läbi öeldud Issanda karmid sõnad: „Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu“ (Am 5:23). Näiteks kui kantor on orelirõdule kaasa võtnud ajalehe, kui kooriliikmed lahkuvad kirikust enne jutlust või kui koguduse juhatuse liikmed lähevad pärast suurt advendivesperit vallavanema juurde jooma, siis on tegemist surnud liturgiaga – või õigupoolest on tegu surnud südametega, mis lasevad kõigil jumalateenistuse aaretel endast mööda minna. Mõned küll oskavad nautida sündmuse meeleolukust, kuid neil õnnestub osavalt vältida kõike seda, mis juhataks neid meeleparandusele. Niisamuti tarvitatakse rikkalikku ja kaunist liturgiat vääralt, kui seda peetakse lohisevalt või ülespuhutult. Mõne preestri tööstiilile on iseloomulik ükskõiksus või soov lasta oma oskustel särada. See ei ole liturgia süü. Jumala sõna hülgamine ei paranda asja, vastupidi, see saab südamele koormaks. Tõepoolest, parem on palvetada südamest oma sõnadega, isegi kui see pole vormilt hea, kui esitada kaunis liturgiline palve külma südamega. On tõsi, et parem on laulda lööklaulu viisil Jumala poole pööratud südamega, kui hõisata vagasid koraale, mõeldes samal ajal lõunasöögile või hiljutisele tülile. Ma ei taha siiski öelda, et lööklaul oleks iseenesest parem viis vagaduse väljendamiseks kui vana kirikukoraal.

Äratus toimib seega valesti, kui ta hülgab liturgia. Selles otsuses on sageli tubli annus omaenda õigust ja enesearmastust. Vana Aadam on ju võitmatu olupoliitik. Ta kukub alati jalgadele. Kui inimene saab tõeliselt äratust, ei lähe kaua, kui vana Aadam püüab uut olukorda enda kasuks pöörata. Loomulikult tuleb seda teha vagade liigutustega ja jätkuva kindlustundega, et see kõik sünnib Jumala auks. Kindlustundele vaatamata võib vana Aadam uuesti võimust võtta. Taas algavad liha teod, küll mitte prassimise ja purjutamise, kiimaluse ja kõlvatuse (Rm 13:13) vormis – sest need on koheselt äratuntavad –, vaid intriigide, eraldi koosolekute ja usulahkude vormis. Võidakse naiivselt otsustada – kuna ma olen äratust saanud sellisel ja sellisel viisil, järelikult on see õige viis. „Ainuõige,“ lisab vana Aadam üsna vaikselt. Kuna siis ei loetud evangeeliumi, ei olnud päevapalvet ehk kollektapalvet ega lauldud „Kristus, Jumala Tall“, ei saa need ju olla mingisugused õndsusvahendid. Vana Aadam võib ehk lisada: „Seevastu isiklike palvete ja tunnistuste esiletoomine või uute laulude laulmine soojendab nii armsasti südant“. Sellest, mis järgneb, et räägi vana Aadam midagi. Ta tõdeb vaid, et ka uutes riietes võib end hästi tunda. Võib ju isegi olla kristlane, kui vaid saab kuulda oma häält, kõneleda pisut endast, olla ise otsustamas ja lasta end paitada kaunitel, poplaululikult kaasakiskuvatel meloodiatel. Tore on ka see, kui saab hukka mõista oma koguduse õpetaja ja kõik need kõrgkiriklikud, kitsarinnalised seaduse orjad, kes väidavad, et missat tuleb pidada korrakohaselt.

See on liturgia eitamise robustne vorm. Selle kõrval on teistsugust liturgia eitamist, mis on inimlikult mõistetav, kuigi mitte õigustatav. Mõned inimesed võõrastavad liturgilisi kordasid. Liturgia nõuab ju alati enese salgamist. Üksikisik peab saama palvetava koguduse osaks. Ta peab teistega üheks saama nii põhjalikult, et ta suudab palvetada nagu teised, suudab järgida jumalateenistuse rütmi, kus patutunnistus ja kiitus teineteisele järgnevad, suudab tunda sama rõõmu ja tahab meelt parandada nii nagu teised. Iga kristlane peab selle nimel võitlema. Me oleme Kristuse ihu liikmed. Me ei ela iseenda jaoks, vaid oleme elava organismi osad. Kui mõni ei soovi sellise osaduskonnaga kohaneda, ei ole ta kristlane, sest mitte keegi ei või olla kristlane omaette. Kes ei armasta venda, keda ta on näinud kirikupingis ja armulaual, sedavõrd, et ta oleks võimeline koos temaga nii ihust kui hingest palvetama ja laulma, rõõmustama ja hõiskama, ei saa mõelda, et ta võiks armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud, ja teenida Teda vaimus ja tões kodus oma toas. Ja siiski on selge, et teatud vagadusvormid tunduvad mõnede inimeste jaoks loomulikud ja nad kohanevad nendega otsekohe, samas kui teised ei näi kunagi nendega harjuvat. Seetõttu peab kirik olema avara südamega ja rikas. Ta peab suutma toita oma lapsi sellega, mida nad kõige enam vajavad ja mida nad kõige paremini suudavad vastu võtta, eeldusel, et ta pakub neile tõesti Jumala sõna ja tõelist osadust Temaga. Loomulikult peab kirikul olema ühise jumalateenistuse tarvis kord, et kõik võiksid osaleda. On igati õige eeldada, et kõik võtavad missast osa. Igaüks peab selle osadusega suutma harjuda ja kohaneda palvetava ja teeniva ihuliikmena, kes ei nõua midagi üksnes endale, vaid kes toob oma annid esmajoones ühiseks teenistuseks Jumala palge ees. Kui äratuse nimel mässatakse missa vastu, siis rünnatakse kristlikku ühtsust. Seda tehes viidatakse sageli vabadusele. Suuremale osale inimestest tähendab selline vabaduspüüd tegelikult vabaduse kaotamist, kuna kellegi erihuvidel lastakse määrata ühiseid asju. Tahetakse vägisi võtta endale õigus pidada jumalateenistust oma soovide järgi. Ja kui see ei õnnestu, ei taheta enam teistega koos olla ja katkestatakse osadus. See on ebakristlik ja selles asjas peab iga kiriklik liikumine ennast läbi katsuma. Kui äratus isegi ei soovi osaleda missa liturgias, on ta ennast asetanud väljapoole kristlikku ühtsust ja teda ei saa enam pidada kiriku elu rikastavaks liikumiseks.

Kuid missa kõrval peab valitsema vabadus. Jumala kiitmisele suunatud ja ülesehitavat kiriklikku tegevust ei saa muuta ühetaoliseks. Nendele vagaduse vormidele, mis on tõesti ülesehitava iseloomuga, tuleb anda vabadus, olgu need siis koosolekud, loetamised, hardushetked, palveringid või midagi muud. Nii endalt kui teistelt tuleb vaid nõuda, et need armastatud vaimulikud üritused ei asendaks ega lükkaks kõrvale missat, milles kogetakse kõige suuremat ühtsust.

Kui vahel ei leia liturgia äratuse poolt mõistmist, siis samas tuleb ütelda, et ka mõned liturgia sõbrad ei austa sugugi mitte alati või ei talu üldse äratust. Seetõttu on põhjust veidi kõneleda liturgiast kui äratuse suurimast vaenlasest.

 

Äratuse vaenlased

Ka äratusel on terve rida vaenlasi, kuid vaevalt on neist keegi nii ohtlik kui ebaehtne liturgia. Kõige halvemal juhul võib liturgiast saada meie „vanale inimesele“ kindel varjupaik. Mida hakkab Püha Vaim peale inimesega, kes käib küll armulaual sagedamini kui ükski teine koguduseliige, palvetab iga päev kolmveerand tundi või terve tunni psalmidest või klassikalistest luterlikest palveraamatust võetud kauneid palveid, loeb igal õhtul päeva kokkuvõtva palve või hilisõhtul kompletooriumi ja harrastab vaikseid süümejuurdlusi armulaual käimise puhul, kuid kes kõigest sellest saab vaid ettekäände pidada ennast paremaks inimeseks, kes on kogunud endale märkimisväärse kapitali kõikenägeva Jumala ees? Vahest jätab ta samal ajal unarusse oma maised kohustused, õpingud, ühiskondlikud ülesanded või laste kasvatamise? Või kõneleb ta halba teisiti mõtlejatest ega armasta kedagi teist kui iseennast ja oma pühi riitusi? Senikaua, kui selline inimene püsib oma harjumuspärases keskkonnas, on kõik Püha Vaimu töö tema suhtes tulemusteta. Vaim peab rabama teda tormituulena, rebima temalt õiguse vöö ja näitama, et ta on ennast täis, omakasupüüdlik, enesekeskne ja armastusetu patune, kes on ära teeninud vaid igavese pagenduse Jumala palge eest. Selleks tegevuseks võib Püha Vaim vahel kasutada mõnda raamatut või inimsaatust, mis halastamatult paljastab õiguse pettuse. Vahel asetab ta elusaatusi kasutades kodukootud „pühaku“ õudsesse olukorda, kus aupaistest ei jää midagi järele. Siiski on tema tavaline töövahend jutlustatud sõna, prohvetlik sõnum äratuse Vaimus. Ebaehtsale liturgia on omane, et see ei pea lugu prohvetlikust sõnast, mis tabab välgulöögina ega hooli vagadest välispidistest kommetest. Ebaehtne liturgia sooviks parema meelega Sõna tiibu kärpida. Ta teeb meeleldi jutlusest liturgia osa. Sõna asetatakse liturgiliste vormelite ja psalmitekstide raamistusse ja kantakse ette vaoshoitud ettevaatlikkusega keeles, millest on kõrvaldatud igasugune konkreetsus ja pahandusttekitav ajakohasus. Ta toob kaunilt ja keerutamisi esile vanad tarkused, kuid ei nimeta õige nimega mitte ühtegi argikonflikti, milles vana inimene paljastab oma tegeliku näo ja milles teda võidaks üllatada. Ebaehtne liturgia võib sõlmida liidu lahtunud äratusega. Ta võtab omaks vana jutlusekeele ja harjumuspärased sõnad, kuid paraku on need kaotanud oma teravuse. Need on argipattudest nii kaugel, et paadunud süda võib neid kuulates ennast üles ehitada. Kui sellest hoolimata toob sõna ühel päeval tuntud väes äratuse, keset pidulikku jumalateenistust, uurib läbinisti ja paljastab tervistaval viisil surmahordid, või kui väljaspool jumalateenistust asetatakse inimese etteküsimus või isiklikult puudutav sõna, mis meenutab, kuidas õndsusküsimused võivad sütitada hinge – siis tunneb surnud kiriklikkus ennast pahandatuna ja leiutab sada läbimõeldud vastuväidet.

Liturgia ilma äratuseta on kõigist kiriku tegevusvaldkondadest vahest ehk kõige ohtlikum. Jumalateenistust võib kaunistada, selleks võib muretseda rõivaid ja kirikukoore, võib korraldada populaarseid õhtupalvuseid ehk vespereid ja tõsta isegi armulaual käijate arvu, ilma et keegi tõemeeli küsiks: „Kuidas mina, patune inimene, õndsaks saan?“ Me kõik oleme loomuldasa veendunud variserid ja peame endastmõistetavaks, et me saame õndsaks oma tegudest. Seetõttu tähendab liturgiline uuendus ilma sisemise hoiaku muutumiseta seda, et teatud hulk inimesi hakkab sooritama teataval hulgal vagadustegusid, olles veendunud, et nad teevad piisava suurusega sissemakseid taevasele kontole. Koguni kurat ise võib sedalaadi uuendusega rahul olla. Tema jaoks on alati murettekitav see, kui inimesed hakkavad armulaual käima ja saavad Jumala sõna kuuljateks. Kuid senikaua, kui seda ei jutlustata viisil, et see võiks magava patuse üles äratada, ja senikaua, kui väline kord toodab endaga rahulolevaid teokristlasi, võib kurat olla ametlikult kirikukristlane. Tema jaoks peituvad korras omad riskid. Ei või ju kunagi teada, millal epistlitekstist loetud sõna või psalmiread langevad viljakasse pinda. Seetõttu ei meeldi pimedusevürstile kunagi kiriklikkus või liturgia mistahes vormis. Ta edendab parema meelega sellist mõtteviisi, mis peab kirikus ja armulaual käimist tühipaljaks tavaks ja surnud kombetäitmiseks.

 

Äratus ja liturgia kuuluvad kokku

Äratus vajab liturgiat. Kui äratus tahab püsima jääda, tuleb tal kasvatada inimesi usuelus, mis kestab aastaid ja mida võib ükskord jätta pärandiks lastele ja lastelastele. Äratus peab tervikuna olema suunatud sellele, et juhatada inimesed jumalateenistuse ja armulaua juurde, õpetada neid õigel viisil missast osa saama ja kasutama kiriku raamatuid. Tingimusteta tuleb nõuda, et leerilapsed õpiksid mõistma altariteenistust ja kasutama lauluraamatut ja et nad suudaksid piisavalt hästi laulda kodukirikus kasutatavaid laule. Nii nagu me jutlustame katekismuse peatükkide üle, võiksime samahästi jutlustada ka missa põhiosade üle, hümni „Püha, püha, püha“, ja selliste piibellike kirjakohtade üle nagu „Issand, halasta“, „Au olgu Jumalale kõrges“, „Issand olgu teiega“, „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu“.

Äratus võib liturgiale samuti kasulik olla. Seal, kus inimene saab äratust, tuleb vanadesse vagadusvormidesse uus elu. Patutunnistusse tuleb uut tõsidust ja kiitusesse uut rõõmu ja väge. Vana ja kaunis traditsioon saab enamaks kui lihtsalt traditsioon. Sellest saab uuestisündinu elu ilming, sellesama elu, mis kunagi pani aluse traditsioonile ja mis nüüd täidab selle uue harduse ja soojusega.

Äratus lõpeb kord. See kuulub maailma, kus inimesed magavad veel patu und. Kui Kristus on viimsel päeval enda omad üles äratanud, ei ole äratust enam vaja. Sellest saab sama unustatud ja tarbetu asi nagu haiglad ja lastekaitsekomisjonid. Kuid liturgia jääb alles. Piibel annab veidi aimu sellest sõnullausumatust, mis siis algab, kujutades taevast liturgiat, Jumala aujärje ees peetavat püha teenistust, millesse kuuluvad kiituslaulud, võimsad kui suurte vete kohin, viirukiga täidetud kuldastjad ja lugematud inimhulgad, kes kummardavad ja teenivad Teda, kes on kuningate Kuningas ja isandate Issand.

Kiriku liturgia on igavese kiituse algus, maine tunnistus sellest, mis on igaviku sisu ja kogu olemise põhiviis – lõppematu kiitus Loojale ja Isale. Juba selles maises vaesuses sisaldab liturgia Sõnulseletamatu ligioleku õnnist aimdust ja midagi taevasest toredusest, suurest õnnest, mis tuleb sellest, et võib jätta kõik, et saada üheks Kristusega.

 

Soome keele vahendusel tõlkinud Veiko Vihuri

Soomekeelne väljaanne: Katso kuninkaasi tulee. Liturgia ja herätys. Helsinki: Suomen Luther-säätiö. Algupärand: Bo Giertz, „Liturgi och väckelse“, teoses: Herdabrev till prästerskapet och församlingarna i Göteborges stift, 1949.

Bo Giertz (1905–1998) oli Rootsi luterlik vaimulik, Göteborgi piiskop. Teda peetakse 20. sajandi üheks suurimaks põhjamaade kirikutegelaseks, piibelliku ja konfessionaalse luterluse eestvõitlejaks.

* Artikkel avaldatud väljaande Meie Kirik loal