Apostelliku suktsessiooni olemus seisneb Kristuse tõotuses olla oma Kirikuga kuni aegade lõpuni – “…mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni” (Mt 28:20).

Kas Jeesuse õpetust on kuulda ka praegusaja maailmas? Kuidas võime me Tema järgijatena seda 2000 aastat hiljem kogeda täpselt nii, nagu Jeesuse Kristuse apostlid seda kuulsid? Täna võib seda kuulda Kristuse Kiriku kaudu. Kristuse Kirik omab sellesama meelevalla, mida omas Kristus. Jeesus delegeeris selle meelevalla inimestele.

Peale oma ülestõusmist andis Jeesus oma apostlitele meelevalla – “nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid” (Jh 20:21). Siis Ta puhus nende peale ja ütles: “kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud” (Jh 20:23). Jeesus oli investeerinud oma elu neisse meestesse selleks, et nad Tema missiooni edasi kannaksid.

Isegi püha apostel Paulus, kes sai Damaskuse teel otsesed korraldused Jeesuselt, ei tegutsenud iseseisvalt, vaid andis ennast 12 apostli meelevalla alla. Ta eraldati apostellikuks teenistuseks käte pealepanemise läbi Antiookia koguduses, Antiookia kogudus oli osaduses 12 apostliga Jeruusalemmas (Ap 13:1-3).

Kui tekkisid probleemid Pauluse jutlustamise üle, lahendati asjad Jeruusalemma kontsiilil (Ap 15). Timoteus ja Tiitus olid Pauluse teenistuse pikenduseks (2 Tm 2:1-2; Tt 1:5) ja samuti ka nende teenistuse küsimused lahendati apostellikuse alusel (1 Tm 1:3).

Varakirikus oli ajalooline side apostlitega väga tähtis. Kui evangeeliumi kuulutati ja uued kogudused said rajatud, oli nende side apostlitega ning nende alluvus apostlitele ülimalt olulise tähendusega (Ap 8:14-15, 10:1-48; 11:19-26). Oli õpetajaid, kes kaotasid oma tegevuse legitiimsuse sellega, et sellel tööl puudus Kiriku autoriteet (Ap 15:24).

Kreekakeelne sõna episcope, millest tuleneb piiskop, tähendas “piiskoppide poolt juhitud”. Kui apostel suri, asus tema asemele piiskop. Suktsessioon jätkus 1. sajandil – selle alusel sai identifitseeerida Jeesuse algset osaduskonda. Antiookia piiskop Ignatius (35-110) kirjutas: “piiskopist eraldi ei ole õige ristida ega pühitseda armulauda; aga mida tema heaks kiidab, see on ka Jumalale meelepärane ja selleks on vajalik, et mida te iganes teete, oleks kindel ja seaduslik. Kus on piiskop, seal olgu usklikud, nii nagu kus on Jeesus Kristus, seal on katoolne Kirik.”

Kui kristlikul osaduskonnal puudus see algne side apostlitega, ei loetud seda legitiimse Kiriku osaks. Lyoni piiskop Irenaios (140-202)kirjutas: “apostlite osadusest eraldiseisvat grupeeringut ei saa nimetada Kirikuks.”

Et Kirik võiks olla apostellik, peab seal olema apostellik õpetus ja apostellik suktsessioon. Karismaatiline Episkopaalkirik on kindlalt rajatud apostellikus suktsessioonis pühast Peetrusest alates Brasiilia Katoolse Apostelliku Kiriku kaudu, kes omab otsese suktsessiooni rooma-katoliku Kirikuga.

Carlos Duarte Costa pühitseti Brasiilia rooma-katoliku piiskopiks 1924, tema missiooniks sai vaeste õiguste eriline kaitsmine. Diktaator Getulio Vargase rezhiimi pealekäimisel sundis Vatikan monsenjöör Costa erru minema Botucatu piiskopina aastal 1937. Siiski jätkas ta tööd vaeste hulgas ja oli aastal 1944 mõned kuud ka vangis.

1945 aastal lõi Monsenjöör Costa lahku rooma-katoliku kirikust ja lõi iseseisva uskkonna. See ei olnud mitte liturgiline või teoloogiline eraldumine, vaid põhjused olid Vatikani poliitikas seostes vaeste õigustega Ladina-Ameerikas. Järgneva 15 aasta jooksul aitas ta üles ehitada veel teisigi Rahvuslikke Katoolseid Apostellikke Kirikuid Ladina-Ameerikas. Ta pühitses piiskoppideks Salamao Ferraze ja Luis Fernando Castillo-Mendezi.

Salameo Ferraz sündis Sao Paolos Brasiilias 19. sajandi teisel poolel. Katoliku preestriks pühitseti ta aastal 1935. 15. augustil 1945 lahkus ta rooma-katoliku kirikust ja võeti vastu Brasiilia Katoolsesse Apostellikku Kirikusse. Piiskop Carlos Duarte Costa poolt sai ta samal aastal koadjuutorpiiskopiks pühitsetud. 1958.a. võeti abielus olev Katoolse Apostelliku Kiriku piiskop Ferraz tagasi rooma-katoliku kirikusse paavst Pius XII poolt. Kuna teda ei pühitsetud uuesti piiskopiks – isegi mitte sub conditione -, näitas rooma-katoliku kirik, et ta tunnustab nii de iure kui ka de facto Brasiilia Katoolse Apostelliku Kiriku ordinatsiooni.

Piiskop Ferraz osales aktiivselt II Vatikani kirikukogul ja nimetati Eleuterna (Kreeta) titulaarpiiskopiks paavst Johannes XXIII poolt 12. mail 1963. Paavst Paulus VI määras ta Vatikan II kirikukogu töökomisjoni, kus ta võttis paljudel kordadel sõna. 1969.a. piiskop Ferraz suri Eleuterna titulaarpiiskopina. Ta matused olid väärikad rooma-katoliku kiriku piiskoplikud matused.

Luis Fernanco Castillo Mendez ordineeriti rooma-katoliku kiriku preestriks 1944 ja pühitseti monsenjöör Costa poolt piiskopiks 1948.a. Piiskop Fernanco Castillo Mendez oli selleks piiskopiks, kes andis edasi Brasiilia katoliikliku suktsessiooni peapiiskop Austin Randolph Adlerile 5. novembril 1997. Peapiiskop Austin Randolph Adler oli Karismaatilise Episkopaalkiriku Rahvusvahelise Osaduse – The International Communion of the Charismatic Episcopal Church – esimene patriarh aastatel 1992-2007. Jaanuarist 2008 on ICCEC ülemaailmseks patriarhiks peapiiskop Craig W. Bates.