Püha Nädala ning meie Issanda Jeesuse Kristuse Ülestõusmispidustuste liturgia on meie usu nurgakiviks. Just nende  pühade sündmuste tähtsuse ja sügavuse  tõttu on Ülestõusmispühade sõnumi ette valmistamine  üks raskemaid ülesandeid, millega igal aastal kokku puutun. Käesoleval aastal on minu mõtted koondunud lootuse sõnumile.Sageli paistab et surmakultus laiendab oma haaret. Asjade üle, mis tsiviliseeritud inimeste jaoks olid mõeldamatud – abort, eutanaasia, lapsetapp – arutletakse nüüd valituskoridorides. Enam ei peeta meie seast kõige nõrgemate mõrvamist kurjuseks. Selle asemel räägitakse meile, et „abort“ on naiste tervishoiu aktsepteeritav vorm, eutanaasia on kaastundlik ning lapsetapp säästab vastsündinuid viletsast elukvaliteedist. Selle mõtteviisi pooldajad kulutavad miljardeid dollareid, et levitada oma deemonlikku sõnumit Aasias, Lõuna- Ameerikas ning Aafrikas, nimetades seda naiste- ja reproduktiivtervishoiuks.

Põhjapoolkeral, eriti Lääne-Euroopas ning Põhja-Ameerikas elavad inimesed moraalses segaduses, mida põhjustab kõlbelise suhtelisuse  tunnustamine, sekulaarne humanism, materialism ning hedonism.

Kogu ajaloo vältel on olnud pikki pimeduse ajastuid. Möödunud aastal sain õnnistatud Eric Metaxase raamatu “Bonhoeffer: Pastor, Martyr, Prophet, Spy” (“Bonhoeffer: Pastor, Märter, Spioon”), lugemise läbi. Bonhoeffer oli Saksamaal  luterliku kiriku pastor ning akadeemik Kolmanda Reichi   tõusu ajal. Ta tapeti kontsentratsioonilaagris mõned nädalad enne selle riigi kokku varisemist.  Raamat on väga kaalukas lugu mehest, kes pidi elama ühe 20. sajandi kõige kurjema režiimi pimeduses. See räägib  loo mehest, kelle sügav usk Jeesusesse lasi tal keset pimedust olla õigluse ja pühaduse eestkõnelejaks. Selle sama usu tõttu suri ta märtrina. Kui sa ei ole veel seda lugenud seda võimast tunnistust, siis julgustan ma sind seda tegema.

Neid, kes on valinud Kristuse järgimise, on ajastute jooksul kutsutud osalema Jeesuse surmas ja ülestõusmises. Me oleme kutsutud andma oma elud teiste, eriti viimaste, kadunute ja üksikute heaks.

Meie usk kuulutab, et kunagi ei ole liiga pime ning pimedus ei saa kunagi valitseda. Kõigi arvestustee kohaselt oli Jeesuse Kristuse ristilöömine mõeldud liikumist lõpetama. Ristilöömise koletu tegu oli mõeldud mitte ainult tapma ühe liikumise juhti vaid ka  külvama hirmu tema järgijate seas. Olen kindel, et templijuhid, variserid, saduserid ning Rooma ülikud olid veendunud, et Jeesuse ristilöömine on viimane, millest nad Jeesuse järgijatelt kuulevad.

Pühakiri märgib, et meie Issanda ristilöömine tõepoolest hirmutaski tema jüngreid. Me näeme, et hetkest, mil Jeesus süüdi mõisteti, peidavad jüngrid end suures hirmus (kõik peale Johannese): Jeesus leiab oma jüngrid kobaras suurest hirmust  peitu pugenutena – kartusest, et ka nemad varsti arreteeritakse ning et nad seisavad silmitsi samasuguse saatusega, nagu nende Õpetaja. Just siinkohal tuleb Jeesus nendega kohtuma.

Rahupakkumise ning Püha Vaimu vastuvõtmisega algab muutus Kristuse järgijates, nii et Nelipühipäevaks ning Püha Vaimu väljavalamiseks  on arad ja pelglikud jüngrid nii muutunud, et see mida nad kõige rohkem kartsid – märtrisurm– selle võtavad nad nüüd vastu igavese elu lootuses. Surmal ei olnud enam nende üle mingit võimu.

Ülestõusmispühade lootuseks on see, et surm ei ole enam ühegi loo lõpetuseks. Ristilöömine ei ole viimane sõna, ka märterlus ei ole enam viimane sõna.  Kristliku rõõmusõnumi keskmes on surma ära võitmine ning ka haua äärel võime me laulda „Halleluuja“. Nii nagu Ülestõusmispühade prefatsioonipalves kuulutatakse: „nende eest, kes usuvad, et elu ei lõpe, vaid muudetakse.“

Ülestõusmise lootus käsib meil vaadata mitte elu olukordadele vaid tõsta oma silmad üles Taeva Kuningale. Kirik saab võidu surmakultuse üle. Kirik jätkab elu otsimist vaeste, hüljatute, kodutute, näljaste, sõltlaste ning kõige väiksemate hulgas meie seast – nende seast, kes on veel sündimata.

Meile on antud elu and – rikkalik elu. Ülestõusmine kutsub meid üles saama evangelistideks, kes kuulutavad head sõnumist elust,  seda ka keset pimedust. Meie usk Kristusesse teeb meist lootuse sõnumi kuulutajad. See on lootus, mis meile pettumust ei valmista, sest Jumal Püha Vaim on andnud meile, on valanud välja meie südameisse Jumala  armastuse.  See on sõnum sellest, et Jeesus Kristus muutis jüngrite elu, mis oli täis hirmu, eluks täis usku, lootust ja armastust. Need, kes õpivad Jeesust tundma täna, saavad osa samast muutusest.

Tean et igaüks teie seast tähistab aulist Ülestõusmispäeva. Pidutsemine ülestõusmispäeva tähistamiseks on kohane. Olulisem on aga, et elaksime päev-päevalt ülestõusmist välja keset pimedust. Minu palved on teiega sellel aasta kõige pühamal ajal. Uuendagu teid ja andku teile jõudu Püha Nädala ja Ülestõusmisaja liturgiad.

Tema armu all,
+ Craig, Patriarh

See postitus tehti 22.04.2011 kell 05:38 rubriiki Liturgika, Teoloogia. Kommentaare saad jälgida RSS 2.0 uudisevoo abil. Kommenteerimine ja tagasisideviited on hetkel keelatud.