…on PDF-kujul leitav siit.

Vend Juhan kirjutas ka sel aastal laagrist vahva muljetuse, mis olgu nüüd ka siin ära toodud.

—

Seekordne EKEK suvelaager toimus 25.-27. juulil 2014. Õnneks sattus see aeg väga kaunitele suvepäevadele, mis olid väga oodatud ja sama rõõmsalt vastu võetud. Laagri asukoht oli endiselt tuttav paik kõigile, kes on varem kuulnud või lugenud EKEK suurest suvisest kokkusaamisest – Uulu EELK laagriplats. Hea kindel tunne on teada, et need inimesed, kellega aasta keskel võib-olla harva kohtume, on suure tõenäosusega laagris osalejad.

Kokkutulnuid oli mitmest paigast üle terve Eestimaa. Sel aastal oli lisaks kohalikule kirikurahvale rõõm näha meie keskel piiskop Elmer Belmontet koos abikaasa Citadeliga Madriidi linnast. Kokku oli sel aastal laagrist osavõtjaid 31.

Laagrilised hakkasid kogunema juba reede pealelõunal – tuli heisata laagri lipp, registreeruda ja endid majadesse sisse seada. Kell 19 oli esimene õhtupalvus ning seejärel oli võimalus istuda kaetud laua ümber kehakinnitamiseks. Samal õhtul toimus piiskop Elmeri esimene loeng, mille teemaks oli selle aasta suvel toimunud CEC rahvusvaheline konvent Madriidis. Kuulsime palju huvitavaid muljeid nii kõnelejalt endalt (kes muide oli konvendi põhikorraldaja) kui ka Eestist osalenute elamusi.

Laupäeva hommik algas muusikalise hommikuvõimlemisega ning sellele järgnes keldi hommikupalvus, mida juhtis isa Thomas Eriste ja musitseeris Kaido Kikkas. Hommikusöögi järel oli pikem loeng piiskop Belmontelt, kes esines väga laiaulatusliku ülevaatega Karismaatilise Episkopaalkiriku ajaloost ning käsitles ka tulevikuperspektiive.

Kuna piiskopi juhtimise alla kuulub ka Eesti koguduste käekäik, on ta loomulikult huvitatud meie siinsest tegevusest, et seda paremini tundma õppida. Viimati viibis piiskop Eestis kevadel ning tundub, et on lootust teda ka edaspidi sagedamini kohata.

Pealelõunal oli vaba aeg ning mõned läksid ujuma, teised jalutama, mõned aga ajasid omavahel juttu. Laste mänguplats oli püsivalt kogu laagri ajal täis laste rõõmutoovaid kilkeid. Ja alati leidub neid tublisid inimesi, kes suure osa ajast olid köögitoimkonnas ning kelle eest oleme ikka ja alati ülimalt tänulikud. Siinkohal tuleks eriti esile tõsta Regyta Eristet, kelle õlgadel oli lisaks söögitegemisele ka piiskopi erinevate etteastete tõlkimine (selle kõigega loomulikult suurepäraselt hakkama saades!).

Kuid veel selle päeva pealelõunasse mahtus üks eriline tööharu, mida juhtis kantor Riho Kinksaar. Olles viimased kaks aastat neljapäevaõhtutel osalenud Kaarli kirikus toimuva varakiriku laulu õpikodades Eerik Jõksi juhendusel, otsustas Riho oma kogemusi jagada laagrilistega meid psalme laulma pannes. See oli väga hea ja vaimselt arendava mõjuga tund, mida Riho juhtis lihtsalt ja süstemaatiliselt. Mulle see kogemus ja tulemus meeldis väga.

Õhtul oli meil võimalus koguneda laagri esimesele piiskoplikule missale. Tänu Jumalale Tema helduse eest milles me võime Tema järgijatena ammutada uut vaimutoitu nii Sõnas kui ka Sakramendis. Hilisõhtusel tunnil kl 23 kogunesime kirikusaalis, kus istusime vastakuti kahes reas, moodustades vesprikoori ning Riho viis läbi selle teenistuse, toetudes nendele psalmidele ja liturgilistele tekstidele, mida olime päeval õppinud. Usun, et see laiendas meie igaühe vaimset silmaringi.

Pühapäeva hommikul hingamispäeva meeleolus alustasime ühispalvusega ning kehakinnitamise järel asuti ette valmistama kirikukalendri järgi “12. tavalise aja”, kuid seekord erilisel pühapäeval – toimuvaks piiskoplikuks missaks, vastavalt sellele, kes millega teenis. Ülistusmuusikaga teenisid noored tublid muusikud Lisette, Johannes ja Joosep Mattias ning nendega ühinesid Kaido ja Juhan.

Mind on alati miskil kombel kirikulaagri viimane missa erilisel viisil puudutanud. Seekord ei olnud see tingitud vaid piiskopi sisukast jutlusest, vaid ka tema armulaual öeldud sügava tähendusega sõnadest. Piiskop ütles kogudusele, et altar on paik, mis on üheaegselt nii Kristuse haud kui ka koht, kus meie Lunastaja on meile tõeline eluleib ja vein. Taevane leib – Kristuse ihu. Lunastuse karikas – Kristuse veri. Sellest osa saades tõuseme me ise surmast ellu. See on meile märgilise tähendusega talitus,, millest praegu osa võtame. Me saame uut elu millega edasi minna Kristuse väes. Tänu olgu Jumalale!

Seejärel võisime koguneda ühise laagripere pildi tegemiseks ning veel viimast korda ilusal päikesepaistelisel ajal lõunasöögist osa saada. Seejärel pakkisime autod ja ees seisis kodutee. Jumala lähedalolu oli meid nendel päevadel taas kinnitanud ja lahkusime rõõmsas lootuses, et tahame käia kindlalt edaspidi Issanda teedel ja olla osa Tema Kuningriigi töös, igaüks nii, nagu talle on seda antud teha.

Anno Domini 22.08.14

…on PDF-kujul leitav siit.