(vend Juhani meenutus EKEK 2024. aasta suvelaagrist)

Saaremaal asuv Pähklimäe on Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku rahvale eriline koht kus on alati ees ootamas vaikus ja rahu. Sestap läheme igal suvel sinna ikka ja jälle tagasi, et kiriku suvelaagris Jumalaga osaduses olla.

Sealne rahu on seda erilisem, et nii mandril kui eriti just sadamas on alati piisavat sagimist, sest Saaremaa on paljude eestlaste jaoks üks lemmiksihtkoht. Praamiliiklus toimib hästi, kummaski suunas liiklejatest puudust ei ole.

Lisaks sellele, et Kaido Kikkas on meil hea autojuht, on ta tõeline muusikakunn. Tänu tema vaheldusrikkale muusikavalikule koos kommentaaridega laabub meie sõit laagrisse ja tagasi mõnusas õhkkonnas, kusjuures tuleb tõdeda, et Kaido teadmised rokkmuusikast aastast aastasse aina täienevad.

Seekordne suvelaager toimus 1.-3. augustini ning enamus kahekümnest osalejast jõudis kohale reede õhtuks. Ees ootas hea suutäis toitu ja lõkkeplatsil lõõgastumise tund… või paar. See oli seda mõnusam, et laupäev tõotas kava poolest tulla tihe.

Seekordse laagri peateema oli Ühtsus. See teema on meie kiriku seisukohalt igati sobiv, sest mida rohkem õpib inimene tundma ühtsust isekeskis olles, seda enam kasvab kirik Jumala tahte kohaselt.

Avaloengu pidas meie preester, isa Thomas Eriste. Toetudes sõnadele Püha Apostel Pauluse kirjast efeslastele 4:4, et ühtsuses peitub jõud, mõtestas isa Thomas lahti erinevatele inimestele antud andide kasutamise, mille kaudu me üheskoos saame üles ehitatud ning seega liigume Kristusele aina lähemale.

Tänapäeval on inimese arusaam teenimisest seotud ennekõike raha teenimisega. Aga mitte tõelistele kristlastele! Tõelistele kirikulistele ei ole ka niisugust asja nagu “kirikus käimine”, sest me pidevalt elame kiriku olemuses me ümber ja me sees. Ja nii kaua, kui me oleme elavad hinged Jumala palge ees, senikaua näeme silmapiiril elavat liturgiat – see on Jumala teenimine selle sõna kõige ehtsamas mõttes. Mitte surnud liturgia, kus meie oleksime justkui surnud. Ei! Sest Jumala vaim elab ja toimib meie kõigi sees. Kristuse vaim otseses mõttes tõmbab meid oma embusse.

Sellele loengule järgnes vend Juhani ettekanne “Jumala rüüst”, mis keskendus sõjavarustusele, mida kasutame igapäevaelus. Tuginedes meie kiriku USA piiskopi Charles Jonesi samanimelise raamatule, sai välja toodud mitu olulist aspekti, mis puudutavad sõjavarustust. Selle varustuse, mida meie kasutame, on Jumal andnud kasutamiseks. See kuulub Jumalale ja tema ootab meilt koostööd endaga, kus me toetame tema tegevusele meie sees.

Jonesi korduv mõte on see, et meie vaimulik võitlus järgib Jumala eeskuju ja me käime Kristuse jälgedes, temaga koostööd tehes, mitte tegutsedes oma arusaamadest ja mõtteviisist lähtudes. Ka võitlustes me allume täielikult Jumala tahtele, sest tema on võidu meile ette valmistanud. Seda oli hea kinnitada ja edaspidi on hea selle järgi tegutseda.

Enne lõunat saime osa ühest toredast viktoriinist, mille koostas Juhan ja viis läbi Marek. Ligemale poolteist tundi kestnud võistlusel osales kolm meeskonda, kelle teadmised pandi kõvasti proovile. On hea teada, et ka selles formaadis on võimalik äratada inimeste huvi pühakirja vastu, mida ei saa keegi kunagi lõplikult ammendada.

Pärast lõunat oli suur rõõm kuulda Joosep Mattise ettekanne Teenimisest. See oli minu teada esimene kord, kus Joosep on sellises formaadis suvelaagris üles astunud. Väga palju erinevaid mõtteid sai esitatud ning tema enda veendumus Kristuse järgi käimise tähtsusest tuli selgelt esiplaanile.

Olgu kõigile kinnituseks öeldud, et seda mida teeme oma ligimesele, teeme ka Jumalale. See aga tähendab enda salgamist, oma risti kandmist nii headel kui ka halbadel aegadel.

Pean tunnistama, et see ettekanne liigutas mind, sest kui me näeme, kuidas noor inimene kasvab pidevalt Jumala tundmises ja teenimises, põhjustab see ainult rõõmu- ja tänutunnet. Joosep tutvustas ka Karismaatilise Episkopaalkiriku Euroopa piiskopkonna Teenimiskooli, mida juhatab Suurbritannia vaimulik, meilegi tuttav, varasemast ajast suvelaagrist osavõtja isa Dana Jackson.

Erinevad kursused, üles ehitatud päriselu oludele globaalses linnastumises, hakkavad tänapäeval järjest rohkem omavahel kattuma. Samas on meil olemas pühakiri, mille tundmine võiks olla konkreetselt suunatud vastavalt Kristuse läkitusele “minna maailma, kuulutades rõõmusõnumit ja ristides Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel”, mis on ja jääb meie usu nurgakiviks, millele toetume päevast päeva.

Kui õhtu oli kätte jõudnud, panid laagrilised südamed valmis ülistusõhtuks. Meie noortest koosnev meeskond valmistus selleks suure pühendumusega. Kuna nad olid alles Madridi konvendil panustanud noortetöösse, siis sellest kantuna võis aimata, et tuleb midagi sarnast ka sel õhtul. Tõsi see on, et südamed olid häälestatud kõige vastuvõtmiseks, mida Jumal tahtis inimestes teha. Hämmastav oli kogeda Jumala lähedalolu viisil, mis toob esile kõik selle, millest me olime päeva jooksul kuulnud. Aeg jäi seisma ja Jumal oli eriliselt kogetav. See oli tõsine südamete läbikatsumise aeg ja kes oli selleks valmis, see sai isiklikult puudutatud. Tänu olgu Jumalale!

Nagu kõik hommikud laagris, ärkasime ka järgmisel päeval justkui lokulaua löökide saatel, kuid tegemist oli siiski võitluskunsti meistri Kaku hommikutrenniga. Hommikupalvuse osadus peetud, saime teha seda tööd, mis kõige paremini toidab. Et laagrilised saaksid ülevaade Madridi konvendist, panime hommikueine järel toolid suurde ringi, et värskelt muljetada sellest neljapäevasest üritusest. Kõigil, kes olid kohal viibinud, oli midagi konkreetset ja positiivselt öelda ning tundub, et koosolemine vendade ja õdedega üle laia maailma sai kõrge hinnangu.

Oli aeg jälle südamed valmistada armulaualiturgia teenistuseks. Mind alati liigutab see protsessioonilaul, mille sõnad algavad järgmiselt; “Rõõmustan, kui kuulen öeldavat: mingem Issanda templisse. Ja nüüd meie jalad seisavad sinu väravais, Jeruusalemm!” Milline au ja aukartus peaks täitma me südamed, tulles tema trooni ette, tema ihust ja verest osa saades, teda tänuliku südametega teenides.

Isa Thomase jutlus keskendus päevakohaselt epistli lugemisele 1 Kor 10:1-5, millest näeme, et kõik, mida eluks vajame, on Kristus meile valmis pannud. Tema ise on algusest peale olnud kohal – oma rahvaga koos, et neid viia läbi mere, kus nad said ristitud, läbi kõrbe, et neis kasvatada ustavust ja kannatlikkust, kuni nad said vabaks Püha Vaimu väes.

Seda kõike saime meiegi kogeda selle aasta suvelaagris, kus kõik panid ühel või teisel viisil käed külge, et teenida Issandat. Olgu see kas või fotoaparaati klõpsates või särava lauluhääle helides, erinevate bändiliikmete kaasaelamises. Kes köögitoimkonnas, kes muusikat tehes, kes hea sõnaga kedagi toetades. Seda me laagri kõige viimasel ühisel üritusel – Agape söömaajal – võisime kogeda enne, kui üksteisest lahku läksime.

Jumal õnnistagu jätkuvalt meid kõiki, kelle igatsus on Issandat teenida tões ja vaimus!

7.-10. oktoobril on Eestis visiidil Karismaatilise Episkopaalkiriku Euroopa piiskopkonna Madridis resideeruv piiskop Jose Elmer Belmonte koos oma abikaasa Citadeliga.

Laupäeval, 8.oktoobril kõneleb piiskop Belmonte seminaril “Kuidas me siis elame?”. Seminar toimub EKEK Püha esimärter Stefanose koguduses Tallinnas Mustamäe tee 8, kl 10.00-13.30. Seminarile järgneb ühine lõunasöök.

Pühapäeval, 9.oktoobril kl 15.00 toimub piiskoplik missa Mähe Baptistikoguduse ruumides (Pojengi tee 32). Jutlustab piiskop Jose Elmer Belmonte.

Kõik huvilised on väga oodatud!

Kutsume teid osa saama laupäeval, 7.augustil kl 11-14 toimuvast seminarist “Kogu elu on püha”.

Kas, kes ja kuidas saab kõnelda sündimata laste eest, anda hääle neile, kes ise kõnelda ei saa; kuidas toetada naisi ja terveid perekondi, kes seisavad väga raskete valikute ees. Preester Terry Gensemeril ja tema abikaasal, dr Patti Gensemeril (Alabama, USA) on kolmekümneaastane kogemus, kuidas seda teha – ning seda nad laupäeval meiega jagavadki. Seminar on inglise keeles, tõlkega eesti keelde. Oled teretulnud sellest osa saama!

Seminar toimub Tallinnas Mustamäe tee 8 II korrusel, sissepääs hoovi poolt.
Seminar on kahes osas, pausi ajal pakume teed, kohvi ja suupisteid, et ikka jaksu oleks.

Kogu elu kaitse on Karismaatilises Episkopaalkirikus olulisel kohal, seetõttu on loodud eraldi organisatsioon kiriku rüpes, et anda hääletutele hääl. (vt ka https://www.cecforlife.com/). Preester Terry Gensemer on selle organisatsiooni juht algusest ehk 2001. aastast saadik. Tema südameigatsuseks on, et Kristuse Ihu võiks olla ühtne, kaitstes veel sündimata lapsi, aga ka eutanaasia vältimisel. CEC4Life teeb koostööd erinevate konfessioonidega, sest üksi seda väga olulist tööd teha ei saa.

Preester Terry Gensemer teenib ja jutlustab ka Tallinnas Stefanose koguduses pühapäevasel, 8.08. jumalateenistusel, mis algab kell 17.00.

Head Raekülalised ja kõik teised külalised!

Barnabase kogudus kostitab teid selle aasta Augustijälgede tänavafestivalil taas kord pannkookidega! Lauakese leiab Vanakooli keskuse eest.

Lisaboonus: Kui võtad ühes oma kruusi, pakume sulle koogi kõrvale kohvi täitsa tasuta!

Koogile saad panna mett ja/või maasikamoosi ja / või ja/ või vaarikamoosi ja/ või kondenspiima ja/ või hapukoort… või napsata hoopis singi ja juustuga koogi… Ootame teid kooki mekkima ja kohvitama!

Festivali laval mängivad ka meie kiriku Stefanose koguduse muusikud Brendan Projecti nime all keldilikku muusikat kl 16.00 ja see on täitsa lähedal me kohvikule!

Meie igapäevane Muhu leib – EKEK Suvelaager Pähklimäel 2021

Kui Taevaisa armust saavad muhulased iga päev oma leiba süüa, siis mandriinimestena oleme tänulikud, et seda saame vähemalt suvelaagris olles maitsta kolm päeva järjest. Mõnele on see justkui inglileib. See aasta sai laagriaeg üldjoontes peetud kahekümne toreda inimese osaduses lisaks veel vaimutoidu ja muuga, mida seekord Lihulast küllatulnud perekond endaga kaasa tõi.

Kuigi perekond Eriste oli juba neljapäeva õhtul kohale jõudnud, et laagrile nö elu sisse puhuda, siis ametlikult oli reede pealelõuna see aeg kui laagri platsil riigilipp sai heisatud ja laagrile õnnistussõnad peale loetud. Selleaastase laagri peateema oli “Kas loodul on lootust?”. Selle teema esimeseks suuremaks aruteluks loodi erinevad laudkonnad, kus veerandtunnise vahetusega sai arutada kolm üldteemaga seonduvat küsimust. Alljärgnevalt väike kokkuvõte:

• Raskused – raskustes kasvame, raskused võivad muuta olulised lahingud kergemaks, nad loovad eelduse näha imesid, raskus loob tänumeelsuse, selgitavad tegeliku hakkamasaamise võimet, nad toovad meid Jumalale lähemale ja toovad esile meie iseloomujooned. Raskused on vahel usuproovi aluseks.
• Üksmeel – kasvatab armastust ja aitab kurjuse vastu võidelda, loob keerulistes olukordades konsensuslikku meelt, on hea Kristuse ihu ülesehitamiseks ja värskendab me jõuvarusid. Ilma üksmeeleta kasvavad valed eesmärgid. Üksmeel on abielu jaoks vajalik.
• Lootus – on isiklikus südamehoiakus, see teeb rõõmsaks, muudab südame avaraks ja peletab lootusetust. Lootusetus ilmneb tagasilöökides ja valedes illusioonides, väljendub ärevuses ja survestatud olemises ning ka agressiivses käitumises. Aga lootusetus ei tähenda lootuse lõppu.

Hilisõhtul koguneti veel lõkke ümber, et tõsta oma häält Issanda kiitmiseks ja teda ülistada tões ja vaimus.

Eesti Karismaatilise Episkopaalkirikul on kombeks laagri jooksul koguneda nii hommiku- kui ka õhtupalvuseks. Need palvused võtavad konkreetse liturgilise vormi, milles on koht ka vabaks palveks. Jumalasõna kuulamine, usuteekonna üle mõtlemine, oma hingeseisundis ja isikliku elu puudulikkuses meeleparandamine. Nagu esimese õhtupalvuse puhul, nii ka hommikupalvusel oli tselebrandiks isa Thomas.

Esimesel hommikupalvusel ühines vaimus meiega eelmisel aastal lahkunud Filipiinide piiskop Ricardo Alcaraz. Armastatud piiskop suri mõni nädal pärast selle valmimist kevadel 2020 koroonaviirusesse. Piiskop Alcaraz kinnitas videosalvestusena esitatud kõnes EKEK-ile, et meie eest on aastaid palvetatud ja palvetatakse edasi ning ma usun, et need palved ei ole tänaseks katkenud – eriti nüüd, kus piiskop on vaba kõigest maisest, jõudes koju taevasesse kodumaale, meie eelkäijate juurde.

Pärast hommikueinet sai kokku tuldud peateema juurde. Seekord oli sõnavõtt EKEK preestrilt isa Thomas Eristelt. Isa Thomas, kes on elukutselt puusepp, suutis peateemale anda väga konkreetse ja lootusrikka väljundi. Tõepoolest: Jumala käsk inimkonnale hoolitseda ja arendada kogu loodut on seesama väljakutse, mis kehtib ka meie ajastul. Targa ja rumala otsuse vahel vahet tehes – kui palju kasu või kahju mingi ettevõtmine kaasa toob – ning tegevust ennetavalt planeerides on võimalik leida mõistlik lahendus, mis kaitseb, aga mitte ei hävita neid loodusvarasid, mida Jumal meie kätte on usaldanud.

Seejärel astus üles vend Juhan kirikuajaloo teemaga, mille pealkirjaks oli “Usust taganejad ja nende vastased”. Koos muusikaliste vahepaladega käsitleti mitmeid ajaloolisi aspekte varakristlusest tänapäevani tõestamaks, et usust äralangemine on kristlaskonnale olnud läbi aegade üks murettekitav teema.

Enne lõunapausi olid Aet Marliise ja Joosep Mattis korraldanud meile ühe vahva viktoriini, mis osutus täiesti peadmurdvaks, sest isegi mõneeurone küsimus võis tunduda, nagu oleks tegemist hoopis neljasaja eurose küsimusega. Kui ei meenunud, kui mitu küünart pikk oli Noa laev või mis tähtsus oli linnal nimega Kiliikia, pidi meeskond vastamisest loobuma. Tegelikult on aga nii, et alati saab nende mängudega palju nalja ja on ka võimalus täiendada oma teadmisi pühakirjast.

Läbiv osa laagri kavast oli taas Aet Marliise ja Joosep Mattise poolt ette valmistatud ning siinkohal ütleksin nii neile, meie peakokale Regytale kui ka muusikutest tiimile suur tänu vaevanägemise eest, mida võis igal ajal kuulda, maitsa ja edaspidi mõtetes tänutundega meenutada. Ütlen siinkohal lisaks oma isikliku tänu meie kõigi mitmekülgse andega sõbrale Kaidole, sest seekord ma sain hommikul ärgates tänu tema lahkele üleskutsele üsnagi selgeks, mida õieti tähendab võitluskunst ja mis on selle kasu inimese füüsilise ja vaimsele arengule.

Meie laagri esimene Püha armulauaga missa toimus laupäevaõhtul. Külaliseks oli seekord Lihula nelipühikoguduse pastor Markko Põld koos perega. Pastor Põld jutlustas teemal “Joosua ja tema vägevad teod” (kirjakohtad olid Joosua 1:8-9 ja Joosua 24:15b). Jutlustaja elukogemus politseinikuna ja ettevõtjana andis kinnituse edasiantud sõnumile, et loodul on alati lootust, kuid kõik oleneb meie endi valikutest. See valiku tegemine ja selle ilmselge rõhutamine on siinkohal äärmiselt oluline ning seesama sõna tuli korduvalt esile kõikide sõnumitoojate suust. Loodu ja üksteise hoidmine oleneb puhtalt meie enda valikutest. Küsimus on, kas me seda soovime või hoopis lükkame tagasi sellise võimaluse?

Ülejäänud õhtu möödus grillides ja ülimaitsvate söökide juures ja ka üksteisega osaduses. Õhtul koguneti taas lõkke ümber, et muljetada nii tänavu kahekümne viiendat juubelit tähistava EKEK möödunud aegadest kui ka kiriku tulevikust. Siinkohal sooviksin kõikide usku kinnitada sõnaga, mida on meile andnud prohvet Jeremija 29:11: “Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust”.

Pühapäeva hommikupalvuse seekordse video tervitus tuli USA-st, meie Patriarhi Craig Bates’ilt, kes toetas meid Püha Pauluse sõnadega Galaatlaste 5:1; et me oleme tõesti vabad Jumalas ning seega võib meil kui Jumala loodul südames olla suur lootus Kristuses, meie Issandas Jeesuses.

Hommikueine järel võisime viimast korda koguneda peateema loengule, mille tõi meile Londoni Püha Stefanose koguduse preester, isa Dana Jackson. See loeng läks sügavuti ja oli päevakohane nii oma sisu kui ka vaimu poolest. See andis mõtteainet kõigile kes sellest osa said. Isa Dana on meie kiriku väga hea sõber ja me oleme Jumalale tänulikud, et meil on selline vend Kristuses, kes samal ajal on eestlaste sõber ja alati vaimustuses Eestimaa loodusest. Harrastusfotograafist isa Danal on Eesti pidevalt südames ja palvetes.

Läbi aastate on meie laagri viimased Püha armulaua missad olnud erakordse tähendusega. Ka seekord võisime kogeda Püha vaimu erilist kohalolekut ja tema võidmise väge nii muusikas kui sõnas, rääkimata tema isiklikust kohalolekust armulaua sakramendis, ilma milleta ei oleks meil usku. Kuna selle missaga tähistasime kiriku kahekümne viiendat aastapäeva, kõneles meiega videoülekande teel meie Euroopa piiskop Jose Elmer Belmonte, kes resideerub Madriidis.

Kuigi meie kirikuliikmed võivad osa saada ka piiskop Belmonte igapäevastest palvustest kl 13 Facebooki kaudu, oli tema pöördumine EKEK poole väga isiklik ja eriline. See kinnitas meile, kuidas me võime olla üheks osaks Kristuse ihust läbi tema kiriku siin Eestimaal ning jääda sellele kirikule ustavaks ka tulevikus. Missa lõpes meie kirikulauluga Non Nobis Domine, mida kõik laulsid kaasa. Pärast ühist söömaaega asusime teele kodu poole nende sõnade saatel, mida meie preester igal pühapäeval missat lõpetades kogudusele ütleb; Minge kõike maailma, kuulutades rõõmusõnumit!

Anno Domini 2021

Vend Jaan kirjutas selleaastasest palverännakust Lihulas sellise toreda loo…
—

Eesti Karismaatilisel Episkopaalkirikul (EKEK) on kena komme saada juuni keskel kokku ja avaldada Issandale kiitust ja tänu palverännaku vormis. Toimumisaeg pole valitud juhuslikult: on ju 11. juunil EKEK Pärnu Püha Apostel Barnabase koguduse sünnipäev, sedapuhku sai kogudus 24-aastaseks.

Tegu pole siiski mitte üksnes Pärnu koguduse ettevõtmisega. Iga kord kaasatakse pealinnast ka EKEK Püha Esimärter Stefanose koguduse liikmeid. Juba aastaid on palves rännatud mõnes Pärnumaa paigas, mõnel korral on ühinenud sellega ka mõni sihtkohas paiknev kogudus. Ja nii on see toimunud juba aastaid. Isegi meie preester Isa Thomas ei oska täpselt öelda, mitmel korral palverännak teoks on saanud, aga 20 on neid toimumiskordi olnud tema kinnitusel küll.

Sedapuhku olime jõud ühendanud EKNK Lihula kogudusega. Sealne pastor Markko Põld, tema abikaasa Maret ja veel mõned koguduse liikmed võtsid meid kõledapoolsemale ilmale vaatamata äärmiselt soojalt vastu. Isa Thomas tegi EKNK Lihula kirikus alguspalve, paludes seekordsele palverännakule õnnistust ja kordaminekut.

Ja siis asusimegi teele. Umbes 2,5 kilomeetri pikkune marsruut oli kokku seatud põhimõttel, et teele jääksid Lihula pühakojad ja teised asula olulisimad paigad. Vend Marek ristiga ees, teised järel liiguti esmalt luterliku Eliisabeti kiriku juurde, mille uksed olid kutsuvalt valla. Kirikuõpetajat ega ühtegi teist elavat hinge pühakojas paraku kohata ei õnnestunud, aga see palverännakul olijaid ei heidutanud: auväärse pühakoja võlvide all kõlasid laulud kiituseks Issandale.

Väike vihmasabin saatjaks, jõuti päris Lihula südamesse. Siin-seal peatuti ja lasti kõlada laulul ning palvetel. Näiteks paluti vallamaja ees tarkust ja õnnistust nii Eesti kui kohaliku Lääneranna valla juhtidele ja inimestele. On ju Lihula ja Lääneranna valla rahvale saanud viimase aasta jooksul osaks mitmeid saatuselööke: seal kandis on juhtunud traagilisi õnnetusi, millest ühes kaotas elu eelmine vallajuht Mikk Pikkmets; samuti mõistetamatuks jääv tule avamine süütute inimeste pihta. Piirkonda on räsinud ka koroonaviirus.

Minoorseid noote tõi rändajate hinge ka peatus Lihula Püha Neeva Aleksandri kiriku juures. Selle kiriku saatus on karm: 1890. aastal valminud uhkest pühakojast on järel vaid varemed, nagu oleks see sõjas kannatada saanud. Ent tegelikkus on veel kurvem: kirik suleti 1960. aastal, kuna kogudus kuivas kokku. Seejärel halvenes hoone seisund kiiresti ja 1980. aastate lõpul oli asi nii hull, et kohalikud võimulolijad otsustasid viltuvajunud kirikutorni traktoriga maha tõmmata. Kohalike sõnul möllanud seejärel Lihulas nädal aega öösiti võimas äike: ilmselt polnud Issand rahul, et tema kojale selline saatus osaks sai.

Pärast peatust nelipühi kiriku juures siirduti Lihula Baptistikoguduse kiriku juurde. Pärast seda, kui sealgi oli Jumalat kiidetud, asuti tagasiteele. EKNK Lihula kogudusele jäi ühisest palveteekonnast mälestuseks pirnipuu, mis järgmisel pühapäeval, selle koguduse aastapäeval maha istutatakse.

Kuna vaimutoitu oli palve kujul omajagu saadud, oli aeg kosutada ka oma keha. Selleks kutsus pastor Markko kõik palverändurid oma hubasesse koju. Võõrustajate ja külaliste ühisel jõul oli peagi valmis kosutav eine, kus lihapotid laual lõppeda ei tahtnud. Saadi olla soojas osaduses ja mindi lahku lootuses, et kohtutakse juba EKEK peatses kirikulaagris Saaremaal.

Issand olgu kiidetud selle imelise päeva eest! Ole ikka meiega!

EKEK Pärnu Püha Apostel Barnabase kogudus tähistab enda 24.aastapäeva tavapärase palverännakuga ühte Pärnumaa kirikusse. Sel aastal võetakse ette koostöös EKNK Lihula kogudusega rännak Lihula linnas. Alustatakse laupäeval, 12.juunil kl 12.00 EKNK Lihula kogudusest (Jaama tn 10). Palverännaku pikkus on ligikaudu 2,5 km ning sellele järgneb ühine piknik.

Pühapäeval, 13.juunil kell 11.00 toimub Barnabase päeva jumalateenistus Pärnus Raeküla Vanakooli Keskuses (Lembitu tn 1).

Oled väga oodatud nii palverännakule kui jumalateenistusele! Rännakul osalemisest anna teada Regytale tel 56611813 või meilitsi regyta (ät) ekek.ee

EKEK Tallinna Stefanose koguduse jumalateenistused toimuvad aadressil Mustamäe tee 18 pühapäeviti kell 17.00. Sissepääs asub Marienthali keskuse pool hoone keskmises paekivist osas. Ukse kõrval on fonolukk, millel tuleb valida numbrikombinatsioon 241 ja oodata vastust. Tule trepist 2. korrusele, astu läbi paekivist võlvide alt, siis klaasuksest ja mine veel korra trepist üles.

Oleme rõõmsad, et 22.-25. novembril külastab Eestit Karismaatilise Episkopaalkiriku Euroopa piiskopkonna piiskop Jose Elmer Belmonte koos abikaasa Citadel Belmontega.

Laupäeval, 23. novembril kl 10.00 toimub seminar Tallinna Mähe Baptistikoguduse ruumides (Pojengi tee 31). Teemad, millele mõtleme: Kristuse süda; ristiinimese elu kaasaegses maailmas. Kõneleb piiskop Jose Elmer Belmonte.

Pühapäeval, 24.11. tähistame Kuningas Kristuse püha. Kell 16.00 toimub konfirmatsioonimissa sealsamas Mähe kirikus. Pärast missat on kaetud kohvilaud.

Kõik on oodatud ja teretulnud!

Juba traditsiooniliselt avaldame peale laagrit meenutused vend Juhan Palm-Peipmani sulest.

***

Suveaeg on ristiinimese elus eriline aeg. See on aastaaeg, kus kõige enam toimuvad igasugused laagrid ja palverännakud. Lugematu arv kristllike üritusi leiavad aset tänu Eesti Kirikute Nõukogu lahkele toetusele. Ka Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik on sel aastal taaskord tänulik organisatsioonilise toetuse eest, mis võimaldab meie väikesele kogukonnale kasvada üheks Jumalariigi osaks siin Eestimaal.

Selle aastane laager toimus Saaremaal, Pähklimäel. Peale paari tunnikest autos veedetud aega on võimalik korraks jalgu sirutada praamil ja ilusa ilmaga nautida päikesest sinetavat merd enda ümber. Kuivastu sadamast edasi Muhu väina ületades on veel oma 60 km sõitmist, mille järel meie tee suund läheb vasakule ja lühikese aja möödudes jõuamegi Pähklimäe laagrikeskusesse.

Pärast traditsioonilist lipuheiskamist kõige noorema koguduseliikme poolt oli aeg asuda saali, kus algas Õhtupalvus. Istudes vaikselt igaüks oma mõtetega koos ei jää märkamata maja ümbritsev kaunis kiviaed, mis paistab silma tänu suurte möötmetega madalate akendele. Korraga tuleb meelde järgmine kirjakoht; “Tulles tema, elava kivi juurde…laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks”. 1 Peetruse 2;4-5. Jõuab kohale, et olen tõesti Saaremaal! Nüüd siis oma rahuliku olemisega juhtis koguduse akolüüt Andreas Kivi meid Jumalat teenima ja ülistusrühm Raili Lilleoru juhatusel meid Kõigekõrgemat kiitma. Oli ilus algus.

Pärast õhtusööki jagunesime erinevatesse rühmadesse arutlemaks laagri põhiteemal “Igapäevane kristlus”. Nelja laudkonna vahel tuline arutelu õhkkond kestis korraga veerand tundi, mille järel vahetati nii lauda kui ka teemat. Pärast läbikäidud teemasid toimus erinevate küsimuste kokkuvõte iga meeskonna juhi poolt. Väga head kokkuvõted kuulasime erinevatelt inimestelt. Eriti sooviksin siinkohal mainida Karin Proosat ja Aet Marliise Eristet. Tundus, et see oli igati kordaläinud õhtu. Mitmed inimesed kogunesid lõkkeplatsile, kus oldi kauemat aega ülistades ja palves olles ilusa hilisõhtu taeva all.

Uus hommik algas Hommikupalvusega taas Andrease ja kantor Riho Kinksaare juhtimisel, kes oli valinud päevakohased Psalme ja kauneid viise Pühakirja süvenemiseks. Pärast maitsvat hommikusööki olime valmis taas minna laagri teema juurde, millest seekord saime kuulda kaks loengut meie kohalikult preestrilt isa Thomas Eristelt ja külalispreestrilt isa Dana Jacksonilt Inglismaalt. Isa Thomas rõhutas kristliku elu juures täispöörde tegemist ka oma isiklikus elus ning Jumala armu ja abiga selle juurde ustavalt jäädes.

Isa Dana mõtiskles uskkonnast kui perest, toetudes UT mitmele kirjakohale, mis aitavad siduda meie isiklikku elu Jumala rahvaga, kellega me koos elame ja kasvame. Vend Juhan oli tänavu aasta valinud oma muusikaliseks teemaks “In C”, milles ta veidi lahti mõtestas helistiku valiku olulisust heliloomingus ning kõik nii tema poolt ette kantud kui ka helikandjalt kuuldud näited olid C-duuri helistikus. Enne lõunat koguneti väikese laulukaare alla, kus noored Eristed olid meile valmistanud põneva viktoriini. Piibli tundmine ja üldteadmiste harimine on alati laagri puhul väga teretulnud nähtus ning seda sai nautida ning end löögastavalt tunda ka Joosepi ja Aet Marliise meeldival juhtimisel. Pärast maitsvat lõunasööki oli kõigil vaba aega nautida Pähklimäe looduse ilu või arutleda laagri teema üle nii omavahel kui ka koos vaimulikega.

Õhtul toimus laagri esimene missa. Viirukilõhnade ja ülistuslaulude saatel tulime taas Jumala rahvana Tema altari ümber, et pühitseda Sõnas ja sakramendis Kristuse lõpetatud ristitööd meiegi elus ning saada uuendatud Püha Vaimu väes. Kes sellesse süveneb Jumala armu abiga, saabki uuendatud, et minna kõike maailma ja kuulutada head sõnumit Issanda väes.

Kolmas päev algas hommikupalvusega. Seejärel taas kehakinnitamine väga maitsva maisimannapudruga lisaks võileivale ja kohvile. Siinkohal ei saa mööda minna Regytast ja isa Thomasest, kes oli varustanud laagri Pärnu-Jaagupist toodud maitsvate toiduainetega. Köögitoimkonnas oli seekord üks kohalik perenaine Kuressaarest, kes oli igati abivalmis ja näitas üles suurt külalislahkust meie vastu. Suur tänu nii temale kui ka armsale Regytale!

Pärast hommikusööki kogunesime taas kord, et arutleda laagri teema üle, Seekord võtsid kohad sisse meie mõlemad preestrid kes asusid vastama mitmele küsimusele. Üks olulisimad küsimusi puudutas pihisakramenti ning seda teemat arendasid väga huvitavalt mõlemad vaimulikud. See teema jõudis nii kaugele, et Püha Vaim langes tugevasti ja inimesed kogesid väga sügavat hingelist puudutust ja meeleparandust. Ma julgen kinnitada, et keegi ei lahkunud, olemata puudutatud sellest koos oldud tunnist.

Seejärel oli ainuõige aeg asuda viimase Missa juurde ning Jumal oli meid valmistanud taas kuulama Tema häält läbi Sõna ja laulu koos kõikide muude üleloomuliku vahenditega kui Tema rahvas koguneb Tema ümber. Tahaksin siinkohal mainida Kaido Kikkast, keda esimest korda saime kuulda tema tuntud musikaalsuses soolokitarri mängimas, ning ka Aet Marliise Eristet, keda varem tundsin rohkem vioolamängijana kui kitarristina. Väga hea mängutaseme on saavutanud sel aastal Viljandi koolis õppiv Johannes Eriste ja Pärnu MKs bassikitarri õppiv Joosep Eriste ning tore oli ülistuses kuulda sellist harvanähtavat pilli nagu ukulele, mida mängis meile Raili Lilleorg. Jumal oli võimsalt meie keskel need kolm päeva. See oli kindlasti minu suveaja kõige meeldejäävam kogemus.

Kiirustades veidi lõuna söömisega seadsime sammud Kuivastu sadama poole, et õhtuks koju jõuda. Seekordsele kolmekümne ringis osalenud laagrirahvale jääb seegi laager järgnevateks kuudeks meelde. Tema armu ja abiga läheme edasi, et jääda ustavaks Tema juhtimisele.

Aamen.