Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik

(vend Juhani meenutus EKEK 2024. aasta suvelaagrist)

Saaremaal asuv Pähklimäe on Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku rahvale eriline koht kus on alati ees ootamas vaikus ja rahu. Sestap läheme igal suvel sinna ikka ja jälle tagasi, et kiriku suvelaagris Jumalaga osaduses olla.

Sealne rahu on seda erilisem, et nii mandril kui eriti just sadamas on alati piisavat sagimist, sest Saaremaa on paljude eestlaste jaoks üks lemmiksihtkoht. Praamiliiklus toimib hästi, kummaski suunas liiklejatest puudust ei ole.

Lisaks sellele, et Kaido Kikkas on meil hea autojuht, on ta tõeline muusikakunn. Tänu tema vaheldusrikkale muusikavalikule koos kommentaaridega laabub meie sõit laagrisse ja tagasi mõnusas õhkkonnas, kusjuures tuleb tõdeda, et Kaido teadmised rokkmuusikast aastast aastasse aina täienevad.

Seekordne suvelaager toimus 1.-3. augustini ning enamus kahekümnest osalejast jõudis kohale reede õhtuks. Ees ootas hea suutäis toitu ja lõkkeplatsil lõõgastumise tund… või paar. See oli seda mõnusam, et laupäev tõotas kava poolest tulla tihe.

Seekordse laagri peateema oli Ühtsus. See teema on meie kiriku seisukohalt igati sobiv, sest mida rohkem õpib inimene tundma ühtsust isekeskis olles, seda enam kasvab kirik Jumala tahte kohaselt.

Avaloengu pidas meie preester, isa Thomas Eriste. Toetudes sõnadele Püha Apostel Pauluse kirjast efeslastele 4:4, et ühtsuses peitub jõud, mõtestas isa Thomas lahti erinevatele inimestele antud andide kasutamise, mille kaudu me üheskoos saame üles ehitatud ning seega liigume Kristusele aina lähemale.

Tänapäeval on inimese arusaam teenimisest seotud ennekõike raha teenimisega. Aga mitte tõelistele kristlastele! Tõelistele kirikulistele ei ole ka niisugust asja nagu “kirikus käimine”, sest me pidevalt elame kiriku olemuses me ümber ja me sees. Ja nii kaua, kui me oleme elavad hinged Jumala palge ees, senikaua näeme silmapiiril elavat liturgiat – see on Jumala teenimine selle sõna kõige ehtsamas mõttes. Mitte surnud liturgia, kus meie oleksime justkui surnud. Ei! Sest Jumala vaim elab ja toimib meie kõigi sees. Kristuse vaim otseses mõttes tõmbab meid oma embusse.

Sellele loengule järgnes vend Juhani ettekanne “Jumala rüüst”, mis keskendus sõjavarustusele, mida kasutame igapäevaelus. Tuginedes meie kiriku USA piiskopi Charles Jonesi samanimelise raamatule, sai välja toodud mitu olulist aspekti, mis puudutavad sõjavarustust. Selle varustuse, mida meie kasutame, on Jumal andnud kasutamiseks. See kuulub Jumalale ja tema ootab meilt koostööd endaga, kus me toetame tema tegevusele meie sees.

Jonesi korduv mõte on see, et meie vaimulik võitlus järgib Jumala eeskuju ja me käime Kristuse jälgedes, temaga koostööd tehes, mitte tegutsedes oma arusaamadest ja mõtteviisist lähtudes. Ka võitlustes me allume täielikult Jumala tahtele, sest tema on võidu meile ette valmistanud. Seda oli hea kinnitada ja edaspidi on hea selle järgi tegutseda.

Enne lõunat saime osa ühest toredast viktoriinist, mille koostas Juhan ja viis läbi Marek. Ligemale poolteist tundi kestnud võistlusel osales kolm meeskonda, kelle teadmised pandi kõvasti proovile. On hea teada, et ka selles formaadis on võimalik äratada inimeste huvi pühakirja vastu, mida ei saa keegi kunagi lõplikult ammendada.

Pärast lõunat oli suur rõõm kuulda Joosep Mattise ettekanne Teenimisest. See oli minu teada esimene kord, kus Joosep on sellises formaadis suvelaagris üles astunud. Väga palju erinevaid mõtteid sai esitatud ning tema enda veendumus Kristuse järgi käimise tähtsusest tuli selgelt esiplaanile.

Olgu kõigile kinnituseks öeldud, et seda mida teeme oma ligimesele, teeme ka Jumalale. See aga tähendab enda salgamist, oma risti kandmist nii headel kui ka halbadel aegadel.

Pean tunnistama, et see ettekanne liigutas mind, sest kui me näeme, kuidas noor inimene kasvab pidevalt Jumala tundmises ja teenimises, põhjustab see ainult rõõmu- ja tänutunnet. Joosep tutvustas ka Karismaatilise Episkopaalkiriku Euroopa piiskopkonna Teenimiskooli, mida juhatab Suurbritannia vaimulik, meilegi tuttav, varasemast ajast suvelaagrist osavõtja isa Dana Jackson.

Erinevad kursused, üles ehitatud päriselu oludele globaalses linnastumises, hakkavad tänapäeval järjest rohkem omavahel kattuma. Samas on meil olemas pühakiri, mille tundmine võiks olla konkreetselt suunatud vastavalt Kristuse läkitusele “minna maailma, kuulutades rõõmusõnumit ja ristides Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel”, mis on ja jääb meie usu nurgakiviks, millele toetume päevast päeva.

Kui õhtu oli kätte jõudnud, panid laagrilised südamed valmis ülistusõhtuks. Meie noortest koosnev meeskond valmistus selleks suure pühendumusega. Kuna nad olid alles Madridi konvendil panustanud noortetöösse, siis sellest kantuna võis aimata, et tuleb midagi sarnast ka sel õhtul. Tõsi see on, et südamed olid häälestatud kõige vastuvõtmiseks, mida Jumal tahtis inimestes teha. Hämmastav oli kogeda Jumala lähedalolu viisil, mis toob esile kõik selle, millest me olime päeva jooksul kuulnud. Aeg jäi seisma ja Jumal oli eriliselt kogetav. See oli tõsine südamete läbikatsumise aeg ja kes oli selleks valmis, see sai isiklikult puudutatud. Tänu olgu Jumalale!

Nagu kõik hommikud laagris, ärkasime ka järgmisel päeval justkui lokulaua löökide saatel, kuid tegemist oli siiski võitluskunsti meistri Kaku hommikutrenniga. Hommikupalvuse osadus peetud, saime teha seda tööd, mis kõige paremini toidab. Et laagrilised saaksid ülevaade Madridi konvendist, panime hommikueine järel toolid suurde ringi, et värskelt muljetada sellest neljapäevasest üritusest. Kõigil, kes olid kohal viibinud, oli midagi konkreetset ja positiivselt öelda ning tundub, et koosolemine vendade ja õdedega üle laia maailma sai kõrge hinnangu.

Oli aeg jälle südamed valmistada armulaualiturgia teenistuseks. Mind alati liigutab see protsessioonilaul, mille sõnad algavad järgmiselt; “Rõõmustan, kui kuulen öeldavat: mingem Issanda templisse. Ja nüüd meie jalad seisavad sinu väravais, Jeruusalemm!” Milline au ja aukartus peaks täitma me südamed, tulles tema trooni ette, tema ihust ja verest osa saades, teda tänuliku südametega teenides.

Isa Thomase jutlus keskendus päevakohaselt epistli lugemisele 1 Kor 10:1-5, millest näeme, et kõik, mida eluks vajame, on Kristus meile valmis pannud. Tema ise on algusest peale olnud kohal – oma rahvaga koos, et neid viia läbi mere, kus nad said ristitud, läbi kõrbe, et neis kasvatada ustavust ja kannatlikkust, kuni nad said vabaks Püha Vaimu väes.

Seda kõike saime meiegi kogeda selle aasta suvelaagris, kus kõik panid ühel või teisel viisil käed külge, et teenida Issandat. Olgu see kas või fotoaparaati klõpsates või särava lauluhääle helides, erinevate bändiliikmete kaasaelamises. Kes köögitoimkonnas, kes muusikat tehes, kes hea sõnaga kedagi toetades. Seda me laagri kõige viimasel ühisel üritusel – Agape söömaajal – võisime kogeda enne, kui üksteisest lahku läksime.

Jumal õnnistagu jätkuvalt meid kõiki, kelle igatsus on Issandat teenida tões ja vaimus!